Pirjo Turk: Lastekodunoored tähtsustavad haridust ja omavad töökogemust

15. mail ilmus Delfis artikkel pealkirjaga „Uuring: lastekodu kasvandikud ei oska poes käia ega nööpi ette õmmelda“, mis tõlgendas Praxise uuringu „Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks“ tulemusi.

Võib tekkida küsimus, miks uuris Praxis noorte õmblemisoskusi, taskurahaga kokkupuudet, ahju kütmise kogemusi jne?

Meie ülesandeks oli kaardistada asenduskodudes kasvanud noorte oskusi ja teadmisi seoses iseseisva eluga. Seepärast käisidki osad küsimused praktiliste asjade kohta. Delfi artiklis aga tõsteti esile silmahakanud detaile, jättes peamised tulemused tagaplaanile. Uuringu autorina soovin selgunud olukorda ja järeldusi paremini selgitada.

Eestis puudus seni ülevaade, kuidas asenduskodude noored tulevad toime pärast asenduskodust lahkumist ja milliste probleemidega noored omal käel elama hakates kokku puutuvad. Kas kujutate ette, kui oleksite 18-aastaselt pidanud omal käel elama hakkama ja oleks puudunud nii-öelda varuväljapääs (kelleks üldjuhul on lapsevanemad) murede või raskuste puhul pöördumiseks?

Millal panna ahjul siiber kinni, et sooja saada, kuid mitte vingu kätte jääda? Kuidas sõlmida töölepingut, et mitte saada petetud? Kus elada siis, kui kaotad töö ja seeläbi sissetuleku? Ilmselt paljud noored ei pea selliste küsimustega kokku puutuma, kuna nad saavad iseseisva eluga järk-järgult alustada ning vajadusel oma vanematega ühe katuse all elada.

Me ei tea, kui paljud tavalistest perekondadest pärit neiud ja noormehed tänapäeval nööpide õmblemisega on kokku puutunud ning kui paljud on poest perele vajalikke tarbeid ostmas käinud. Seetõttu ei saa väita, et asenduskodude noored erineksid sellistest noortest. Oluline on aga see, et 86 protsenti küsitlusele vastanud noortest oli käinud tööl või praktikal. Samuti pidasid vastajad äärmiselt oluliseks, et asenduskodust lahkudes oleks neil omandatud hea haridus.

Eestis on vanemliku hooleta laste arv viimaste aastate jooksul aina kahanenud, mis on iseenesest äärmiselt positiivne. Riiklik suund ja strateegia on muuta asenduskodud uute peremajade ehitamisega lapsekeskseks ja peremudelile põhinevaks. Eestis on juba palju asenduskodusid, kus peremudelil põhinev süsteem toimib — teisisõnu elatakse 6-8-liikmelistes peredes, sama pere lapsi ei lahutata ning asenduskodud sarnanevad üha enam kodudega.

Kuigi väliselt liigutakse euroopaliku süsteemi poole, puudub Eestis siiski läbimõeldud strateegia, kuidas noori iseseisvaks eluks võimalikult hästi ette valmistada. Seadus näeb ette, et asenduskodus võib laps elada kuni 18-aastaseks saamiseni või päevases õppevormis õpingute lõpetamiseni. Pärast seda läheb ta asenduskodust oma teed ning tagasiteed tal enam asenduskodusse pole.

Mitmetes teistes riikides (nagu Inglismaa, Austraalia jne) hakatakse 15. eluaastast alates asenduskodu lapse iseseisva elu oskusi ja teadmisi testima ning pannakse paika plaan, kuidas noort veel kesiste oskuste ja teadmiste osas täiendada. Samuti peetakse äärmiselt oluliseks, et sellisel noorel oleksid olemas lähedased, usaldusväärsed inimesed, kellele noor saab toetuda iseseisva elu alustamisel.

On ka riike, kus noort asenduskodust enne laia maailma ei lasta, kui tal on olemas töökoht. Eestis on aga niinimetatud järelhooldusteenused veel lapsekingades: seaduse kohaselt peab kohalik omavalitsus tagama noorele pärast asenduskodust lahkumist elukoha. Edasi sõltub aitamine juba omavalitsuse rahalistest ressurssidest, ametniku ajaressursist ja empaatiavõimest. Kui aga ei vea ja noorel pole võimalik leida endale sobivat töökohta, pole talle tuge pakkuda.

Samuti pole lahendust, kui noor ei taha minna sellesse kohalikku omavalitsusse elama, kust ta pärit on. Põhjusi võib selleks olla erinevaid: sinna on maha jäänud halvad mälestused oma bioloogilistest vanematest või on selles kohas suur tööpuudus ja tulevikuväljavaated on seetõttu väga kesised. Sel juhul aga jääb ta kodu-omavalitsuse pakutud eluasemest ilma.

Asenduskodust pärit noore inimese edukas iseseisvumine sõltub palju küll tema enda initsiatiivikusest, teadmistest ja oskustest, kuid samas peab neil noortel ka lihtsalt õnne olema, sest kellelegi loota pole. Euroopas on tavaline arusaam, et nooruki-iga kestab tänapäeval 30. eluaastani ning alles siis saavutavad noored täieliku iseseisvuse. Eesti asenduskodudes kasvavatel noortel sellist privileegi pole ning täiskasvanuks tuleb saada tunduvalt varem.

Praxise uuringu tulemusel saime anda soovitusi, kuidas asenduskodunoorte iseseisvumist hõlbustada. Lahendusi püütakse leida mitmelt poolt: näiteks nädala pärast SOS Lasteküla Eesti Ühingu konverentsil arutatakse, kuidas saaks riik ja ka kodanikud kaasa aidata sellele, et asenduskodust pärit noored võiksid elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu tulevikus.

Uuring „Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks“ valmis SOS Lasteküla Eesti Ühingu tellimusel ning finantseeriti SOS Lasteküla Eesti Ühingu ja Sotsiaalministeeriumi kaudu Hasartmängu Nõukogu poolt. Autor on poliitikauuringute keskuse Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika programmi analüütik.