Pigem koondatagu pensionäre

Viimati rääkis üks tuttav mulle oma elamustest tööhõivebüroos, kus ta oli ennast pärast koondamist arvele võtmas. Seltskond oli seal loomulikult kirju: alates väheke tahmas Petsist lõpetades kunstküüntega Manniga. Oli nii noori kui ka keskealisi, mehi-naisi laste ja kaasadega.

Koondamisvikat lõikab tänasel päeval valimatult, aga kas siiski nii valimatult, kui arvame? Vaadates riiklike asutusi ja riigifirmasid torkab mulle silma suhteliselt suur eakate, riigi pensioni saavaid tublide inimeste hulk.

Ma ei kahtle nende inimeste kogemustes ja oskustes, aga meil on töökaid noori ja keskealisi töötegijaid pereinimesi, kes vajavad samuti sissetulekut. Ja, olgem ausad, nad jaksavad ka rohkem.

Seal büroos oli üks kolme lapsega üksikema, kes oli koondatud kolme pensionäri kõrvalt. Ma ei arva tingimata, et tean paremini, otsesed ülemused oskavad töötegijat kindlasti kohasemalt hinnata, aga ikkagi: kas poleks mõningane kriisileevendus seegi, kui pigem vabastataks töölt riikliku pensioni saajaid kui neid, kes lapsi kasvatavad?

Kui pensioni saaval inimesel on jõudu ja tahtmist veel tööd ja raha teenida, siis võiks ta sukelduda ettevõtlusse. Riiklik pension on kahtlemata teenitud tasu vanaduspõlveks ja nii see peabki jääma, aga eelkõige antagu praegu võimalus tööd teha siiski tööealistele inimestele.