Pidev reorganiseerimine on illusioon progressist

Esimest korda puutusin ma organisatsiooni reformimisega kokku noore ülikoolilõpetajana juba oma esimesel tööaastal. Oli aasta 1991, kolhoosid ja sovhoosid lagunesid ning nõukogudeaegne põllumajandus omandas teistsugust eksteerimisvormi.

Tollal tundusid reformid loomulike ja maaelu jätkumise kontekstis möödapääsmatutena — oli ju muutunud riigikord ja koos sellega tekkis vajadus uute organisatsiooniliste lahenduste järele. Asutus, kus spetsialistina töötasin, likvideeriti ja inimesed koondati. Kuid juba järgmisel päeval loodi uus asutus, liideti suurema külge ning inimesed võeti tagasi tööle. Tõsi küll, mitte kõigile ei tehtud ettepanekut taaskord lepingulistesse suhetesse asuda.

See oli minu esimene kogemus reformimisest ja üldse esimene kogemus täiskasvanute karmil mängumaastikul.

Nüüdseks on tööaastaid ja kogemusi kogenenud üksjagu, miski ei tundu enam üllatav ega ootamatu, ei niida jalust ega pane kätega peast haarama. Ja siiski leian end aeg-ajalt mõttelt, kas mitte liiga sageli ei võeta ette asutuste liitmisi ja lahutamisi ning struktuurimuudatusi ministeeriumides.

Sageli juhtub see just valitsuse vahetumise järgsetel aegadel. Paarikümne taasiseseisvuse aasta sisse on mahtunud suuremaid ja väiksemaid struktuurimuudatusi, likvideerimisi, loomisi ja taasloomisi, põhjenduseks enamasti edasiminek, paratamatus ning lausa evolutsioon loodusseaduste mõistes.

Kuid kas alati on nii nagu näib? Kas iga reform ikka viib oodatud tulemuseni või tekitab vaid segadust, pettumusi, hirme, motivatsiooni kadumist töötajate hulgas? Iga organisatsioon vajab arenguks tugevat koostöövõimelist meeskonda, selles ei kahtle keegi. Meeskonna kujundamine nõuab aega, teadmisi ja pingutust. On ju looduslik evolutsioongi aeganõudev protsess, mille kunstlik kiirendamine võib oodatud tulemuse hoopiski ära rikkuda.

Juba Rooma kirjanik ja õukondlane Gaius Pertonius Arbiter (ca. 27-66 AD) ütles nii: „Me pingutasime kõvasti, kuid tundus, et iga kord kui meist hakkas kujunema meeskond, meid reorganiseeriti. Tõenäoliselt olid muutunud plaanid. Oma hilisemas elus jõudsin veendumusele, et arvatavasti seetõttu, et me olime liiga head organiseerijad, sunniti meid taaskord reorganiseeruma — suurepärane meetod loomaks illusiooni progressist, tekitades samal ajal segadust, ebaefektiivsust ja demoraliseerimist.“

Vähem kui aasta pärast on uued valimised. Kas ka uued reformid? Vahest oleks parteidel aeg  — miks mitte juba nüüd — hakata sõlmima Eesti pikaajalise arengu põhimõtetele baseeruvaid kokkuleppeid, millede järgimine valitsuse vahetuse tagajärjel või muul põhjusel tekkivatest erimeelsustest puutumata jääb. Näiteid sarnastest kokkulepetest pole kaugelt vaja otsida — leiab naaberriikidestki.