Peeter Võsu: uus liikluskorraldus Kalamajas tõi kaasa ummikud ka väljaspool tipptunde
Tallinna linn on juba aastaid võidelnud autojuhtide vastu püstitades teedele künniseid ja alandades kõikjal sõidukiiruse miinimumini. See ei olnud siiski veel piisavalt tõhus ummikute saavutamiseks. Seejärel hakati teid kitsamaks ehitama, vähendades mitmes kohas enne ristmike ridade arvu. Koos kesklinnas autoliikluse arvel loodavate bussiridadega muutis see liikluse üsnagi ebamugavaks, kuid ei suutnud veel autojuhte murda. Sel nädalal tehti uus katse, suunates kogu Põhja-Tallinna ja Kesklinna vahelised teed vaid paari liikluskoridori, mis lõpuks saavutaski oodatud tulemuse: liiklusummikud on nüüd Kalamajas vaatamata kellaajale kogu aeg.
Jalgsi kõndimine ja jalgrattaga liikumine on kahtlemata tervislikumad, kui kõikjal autoga sõitmine. Liikumine, mida napib eriti enamus aega kontoris istujatel, on kindlasti tervislik. Samuti väldib see õhu saastumist, eriti linna oludes.
Ka ühistransport on hea ja vajalik, eriti nende jaoks, kellel auto puudub või puudub vajadus autoga liikumiseks. Ühistransport võib teatud tingimustes osutuda isegi mugavamaks, kui auto. Näiteks talvisel ajal, kui auto omanik kulutab sageli esimesed 10 minutit auto lume alt kätte saamiseks ja soojendamiseks, on mõni jõudnud bussi või trammiga juba soovitud sihtpunkti. Ära jäävad auto tankimise ja hooldusega seotud mured.
Vaatamata mitmetele ühistranspordi eelistele on inimesi, kelle jaoks auto on hädavajalik tarbeese. Kui tööpäeva jooksul on vaja liikuda erinevates paikades või on vaja vedada raskeid esemeid, siis on auto ainsaks alternatiiviks. Tallinnas on ka piirkondi, mille vaheline liiklemine ühistranspordiga nõuaks mitmeid ümberistumisi ja pikki ootamisi. Nii eelpool loetletud kui ka paljudel muudel põhjustel eelistab suur hulk tallinlasi liikumiseks autot. Lisaks nendele vajavad ka kaubad transporti, mis linnaoludes toimub enamasti autoga.
Autoga bussiradade vahel
Autoga liiklevatest inimestest on saanud viimastel aastatel Tallinnas üks kõige tõrjutumaid gruppe. Nendest räägitakse peaaegu nagu kurjategijatest. Igaüks, kes julgeb mõne pooldava sõna nende heaks poetada riskib oma reputatsiooniga. Soovoliniku kõrvale oleks varsti vaja ka liiklusvolinikku, kes monitooriks autojuhtide diskrimineerimist.
Kummaline on vaadata kesklinna laiadele tänavatele, kus veel mõni kuu tagasi oli tipptunni aegadel autojuhtide kasutada 2-3 sõidurada, mis tundus vaevu tihedat liikluskoormust läbi laskvat, kuid täna on autodele jäetud vaid 1 ja ühissõidukitele sageli ka 2 rida. Pärnu maantee alguses kulgeb autorida kahe bussirea vahel, kuhu kiiluvad ennast kokku ka bussid, jättes sageli ühissõidukite read tühjaks. Kriitika kohta on enamast üks vastus: „Autosid tuleb kesklinnas vähendada ja välja tõrjuda.“
Vaadates Tallinna üha rohkem ummistuvaid tänavaid tõstatub tahtmatult mitmeid küsimusi. Kas selline liikluskorraldus on mõistlik? Kas on mõistlik autojuhte jõuga liiklusest välja tõrjuda? Kas see on kohaliku võimu pädevuses? Kas kõigil poleks mugavam, kui liikluskorraldajad mõtleksid vastupidiselt senisele, kuidas sõidukite läbilaset tänavatel suurendada? Kui siiani on liiklust kõigi vahenditega pidurdatud, takistatud ja tekitatud „pudelikaelu“, kas poleks mõistlikum hakata mõtlema, kuidas liiklusummikuid lahendada?
Linnaõhu saastamine suureneb
Arvestades teiste lääneriikide kogemustega, võime öelda, et autod liikluses ei vähene. Piisava ja mugava ja ühissõidukite süsteemi korral on parimaks saavutuseks, kui autokasutajate hulga kasv aeglustub. Ka sellisel juhul tuleb mõelda, kuidas tänavate läbilaskevõimet suurendada ja liiklust muuta kiiremaks ja sujuvamaks.
Liiklusummikud ei ole ainult tülikad ja aeganõudvad ummikutes seisvatele autojuhtidele, vaid saastavad ka keskkonda. Seisev auto paiskab samuti süsihappegaasi õhku ja saastab seda sarnaselt sõitvaga. Kui auto on ummikute tõttu kordades kauem teel, kui oleks vaid läbisõidul, saastab see ka sama palju kordi enam linnaõhku. Tulemuseks on vastupidine mõju loodetud autode liiklusest vähendamise asemel.
Linnavõim on valitud elanike poolt elu edendamiseks, meeldivamaks ja mugavamaks muutmiseks. Ka autojuht on inimene, kellel on eluõigus oma kodulinnas. Kas jalakäijate vastandamine autojuhtidega on parimaks lahenduseks linna liikluskorralduses? Igaüks meist vajab liikumiseks aeg-ajalt autot või vähemalt kasutame kaupu, mis on autoga poodi viidud.
Kutsun Tallinna juhte üles üle vaatama liikluskorralduses tehtut ja sekkuma ning muutma senist kurssi. Uskuge mind, võitlus autojuhtide vastu ei ole linna arendamise parimaks prioriteediks.
