Peeter Olesk: "Ma kõnnisklen"
Arthur Rimbaud kirjutas oma soneti „Ma Bohéme“, mille esimese värsi alguse „Je m`en allais“ Johannes Semper kunagi nii tõlkis aastal 1870. Rimbaud oli siis 16-aastane. Karl Eduard Sööt kirjutas eleegia „Metsateel“ 1902. Tema oli tollal 40. Kui oletada, et see luuletus on autobiograafiline, siis vanapoisist Sööt võis sünnikodust Lohkval – juba palju aastaid jääb see Tartu linna sisse – minna metsa kas Haaslava või Luunja parveni, aga mitte Tiksojale või Jänese kõrtsi Kärkna all. Rimbaud võis promeneerida, Sööt seda piki Rüütli tänavat vaevalt et tegi.
Minu lapsepõlves võis Männikul hilisema Kerese tänava äärest veel näha, kuidas härrad - triiksärk ja ülikond seljas, habe aetud, lips ees - tulid linnaliinibussiga töölt nii täpselt, et selle järgi võinuks kellaaega öelda. Need olid Vabariikliku Raamatukaubastu kauaaegne direktor Georg Sundja, Eesti NSV TA Raamatukogu direktor Feliks Kauba ja Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiaprofessor Enno Siirde.
Nemad ei promeneerinud ei üksi ega koos abikaasaga, prouaga käe alt kinni ammugi mitte. Nad elasid kas tööl või kodus, mitte uulitsal. Ainuke jalutaja oli muusikapedagoog dotsent Evald Laanpere, kes vist infarkti järel kõndis iga päev, abikaasa kindluse mõttes kõrval, maha teatava hulga kilomeetreid. Ilupuid kellegi aias nad ei vaadelnud ja püstijalu vestlemist ei olnud. Olnuks juttu, oleks sisse astutud, nagu see minu ema juures oli kombeks ligikaudu tema surmani aastal 2000.
Siin Tartus promeneerib veel professor Hans Trass - Sitamäelt (nii on vanadel kaartidel kirjas!) Botaanikaaeda Vääna raudteele ja üle „Tallinna Ülikooli" toiduosakonna koju tagasi. Geobotaanilisi taksoneid tema teele ette ei jää, ilma ja inimesi küll. Teised, kui nad just ei ela sealkandis, Rüütli ja Küüni tänavale harilikult ei satu. Mida tähendab õieti „promeneerima"? Mitte patseerima mööda peatänavat nagu kraade pärast tsaariaega, vaid nagu luuletuses „Kord õhtu eel" (1959) kirjutas August Sang, „ja kärsitult kõik uitsid mööda linna/ ja tundsid, et on ütlemata hea".
Või teisal ("Laul surmast ja igavesest elust", 1956): „Piduriides linnarahvas/ tänavatel jalutab". Sangal on südalinn kokkusaamise paik, mitte tee ühest kauplusest teise või esimesest joomakohast järgmisse. Mismoodi peaks aga tundma, et „on ütlemata hea", lihtsurelik, kes jalutab perearstikeskusest Ravi tänaval Eesti Panga nurgani ega taha juba lõunast alates kerge kuuli all olla? Linn ootab, et ma käituksin Harju tänava lõpust kuni vana pritsimaja nurgani nagu harimatu turist või janune joodik või kerjus või taskuvaras või pätt või pussitaja või Balti jaama allüürnik, mitte aga kui elukese teisel poolel asuv inimene, kellel on õigus liikuda oma sünnilinnas vabalt.
Linnapilt ja identiteet
Tallinnast on saanud tõmbekeskus võõrastele, mitte omadele. Tartus asub koht, kus lapsed saavad mängida, Uueturu tänava ja Küüni tänava nurgal, Raekoja platsist vähem kui 100 meetri kaugusel, Tallinnas on selleks ruumi alles vastu Kindralite maja, kaks kilomeetrit Vanast Toomast Lasnamäe poole. Mida sa Viljandi kesklinnas mängid, kui seal on kärakapoode protsentuaalselt võib-olla rohkemgi kui Rottermani kvartalis?
Küsimus on tegelikult väga põhimõtteline. Suur Eesti-sõber Tapio Mäkeläinen avaldas suve algul hästi illustreeritud reisiraamatu „Tapion matkassa Tarttoon" (Tallinn, 2013), mille pealkiri maakeeli võiks olla „Tapio juhtimisel Tartus". Tiitli pöördel tänab ta mindki, sest ma parandasin käsikirjas terve hulga vigu ja viltuseid kohti. Kuid meil oli ka üks sisuline vaidlus. Arvasin nimelt, et raamat toob esile peamiselt hoonete fassaade, mitte aga elanikke ja töölkäijaid fassaadide taga. Fassaad on arhitekt ning müürsepp või puussepp, Tartu aga on inimene nagu näiteks teoloog professor Kalle Kasemaa, kellele meeldivad pirnid või kassatädid „Tallinna Ülikooli" toiduosakonnas, kus nad sulle alati soovivad kauba peale veel ka „Head päeva!". Inimesed nagu Eesti Maaülikooli elektriprofessor Jaan Lepa, kes käib tänini iga päev oma kodust Staadioni tänaval Tähtverre tööasju ajamas.
Kord aastakümneid tagasi sattus ta Maarjamõisas südamekliinikusse. Südamelihase treenimise mõttes hakkas ta trepikojas liikuma alla-üles. Keegi õdedest küsis talt, „kust Te olete?", mõeldes osakonda ja palatit. Oma elukohta silmas pidades vastas professor Jaan Lepa, et „Staadioni tänavalt". Edaspidi soovitati õdedel seda meest mitte häirida: kes tollal ütles, et on Staadioni tänavalt, oli tegelikult hullumajast.
Kas Paides leidub mõni söögikoht, mille ettekandja võiks külalisele öelda, et näete, seal akna all einestab alati Tartu Ülikooli Kliinikumi üldkirurg doktor Marko Murruste, kui ta käib meie haiglas järvamaalaste rupskeid lõikamas? Minu arvates on iga inimene ja koht pööratav legendiks juba eluajal ja see ei ole alpus. Viru tänav Tallinnas on oma legendilisuse kaotanud, sest see on temalt ära võetud. Ta ei ole nauditav nagu Kadriorg kuni Hundikuristikuni.
Kust see algab? Kui ma hommikuselt Tartu-Tallinn kiirrongilt Balti Jaamas maha tulen, tahan ma korralikult süüa. Mitte kolme käiku nagu lõunal, vaid üht - kerget putru koos klaasitäie piimaga (2, 5 %, alla selle on lõss) inimeste, mitte vasikate jaoks. Seejärel läheb vaja vaadata üle niisugused lehed ja ajakirjad, mida Tartus ei müüda. Reaalsuses võin ma, välja arvatud perioodika Balti Jaamas, paraku panni lakkuda ning libistada õlut ilma söögipooliseta.
Kui ma ööbin oma sünnikodus, siis on tavaline, et kuni keskhommikuni leidub igas bussis mõni, kes jätkab tinutamist ja kui ma end tagasisõidule asutan, siis molutab trammis ikka keegi, kes on silmini täis. Kaugliinibussis seda ei juhtu, kuid juhtub sageli, et Tallinna Bussijaamas ei tööta meeste WC kassaaparaat ja kuna mitte harvemini juhtub, et naiste pool ei tööta üldse, siis käivad kõik ühel nõul ilma rahata meestes. Meil on vaja julgeolekut, mitte pussitajaid ja kaltsukubusid ja suletud peldikuid!
23.07.2013 Tähtvere mõisas
