Peeter Järvelaid: Tippspordikultuurist (ka Andrus Veerpalule mõeldes)
Taolised konfliktid pingelistel aegadel näitavad tegelikult ka seda, et ühel või teisel alal pole suudetud lubatud sihte siiski välja kanda ja suures pinges tekivad paratamatult liigsed emotsioonid, mida siis sisemiste konfliktide kaudud välja elatakse. Üks tõsine spordifänn Eestis saab sellise olukorra üle vaid kurvastada, kui konfliktid lahvatavad ka aladel, kus meil on olnud ja on tänagi lootus jõuda suurema rahvusvahelise eduni.
Eestis pole kunagi olnud liiga palju tippsportlasi erinevatel aladel korraga, kel ühesugused võimalused jõuda näiteks olümpiamängudel pedestaalile. Veelgi vähem on neid, kel võiks olla reaalne võimalus kord olümpiamängudel autasustamispedestaali kõrgeimal astmele tõusta. Oleme rahvaarvult väike rahvas ja iga anne ning tema eneseteostus on tõesti kulla hinnaga.
Tippsport ja raha
2011. aasta on küllalt avatult tõmmanud teki maha meie vahepealselt esindusalalt suusatamiselt ja meile vaatavad vähemalt ajakirjanduses vastu päris julmad rahamängud ala juurde end mugavalt sisseseadnute esituses.
Kui see poleks asjast puudutatutele nii valus, siis Eesti sport vajaks vist vahepeal ausat auditit, et me saaksime teada, kui palju oli näiteks lõpuks neid inimesi, kelle sissetulekud sõltusid otseselt või kaudsemalt meie olümpiamehe Andrus Veerpalu sporditulemustest. Samuti võiks avalikustada, kui palju näiteks sõiduautosid meie kahe tippsuusataja nime kasutades suudeti suusategelaste kasutusse saada.
Tippspordis liigub raha ja siin on oluline nii sportlase enda kui tema abiliste suhe rahasse. Väga hea näite võime leida filmist, mis räägib maailmakuulsa jalgpalluri Maradona elust. Maradona on tüüpiline vaesusest tulnud väikse haridusega mees, kellel enne suurte sponsorlepinguteni jõudmist oli valmis mõeldud vaid üks soov — osta oma emale tänutäheks tema kasvatamise eest soliidne maja.
Tasub meenutada, et ka meie uus jalgrattatäht Rein Taaramäe pihtis hiljuti ajakirjanikele, et “ostsin oma esimeste säästude eest läinud mais (s.t. 2010) emale maja ja nüüd tuleb seda vaikselt sisustada.” Veidi analoogne oli seis ka meie esimesena NBAs mänginud korvpalluri Martin Müürsepaga, kes suurema edu järel ehitas endale esimese ridaelamu, milles leidis pool maja oma esimesele treenerile Andres Sõbrale.
Väga ilus ja järgimist vääriv mõlema spordimehe poolt, kuid nendel lugudel olemas ka teine pool. Maradona, ilmselt Taaramäe ja Müürseppki polnud valmis selleks, et nad saavad päris palju raha kiiremini, kui nad oskasid rahata olles unistada. Me teame, et tõsiseid probleeme „rahakaks olemise ajal“ on olnud Martin Müürsepal, kuid Maradonat tabas rikkaks aades ikka päris katastroof ja ta ise tunnistas, et suuresti oli tema õnnetuses „süüdi see, et tal oli liialt vähe unistusi valmis mõeldud, mida teha tõelise materiaalse edu korral spordis.“
On selge, et kõrvalseisjal ei peaks tegelikult olema erilist sõnaõigust kaasa rääkida nii intiimsetes asjades, nagu see, mida meie andekad sportlased teevad oma teenitud rahaga. Kurb on siiski, et „Maradona fenomen“ tikub meie sportlastele peale tulema just siis, kui tegelikult alles tekivad tõsised lootused end tippspordi ülemistele astmetele tõsta.
Eestis on olukord sageli selline, et kohe esimese suurema sportliku edu järel hakkame esialgu kollasest pressist lugema uudiseid, et meie tippsportlased võtavad tippspordist isegi vaheaastaid, et ehitada lõpuni endale maja… Majaehitus, mida võiks vaadata ka kui üht salakavalat „ahvatlust“, mis neelabki sageli need andekad mehed-naised tegelikult oma meelevalda.
Soomlased on meist paljus asjades siin maailmas targemad olnud. Seetõttu tasuks meie tänastel sporditippudel läbi lugeda mõttega eesti keeleski ilmunud olümpiavõitja Lasse Vireni raamat, kus ta kirjeldab, kuidas omal ajal Soomes anti sporditippude endi kätte raha, kes siis vabamalt said treenereid vahetada jne (meil siin ehk Erki Noole näide), aga samuti polnud ilmselt Soomest üle võetud olümpiavõitjatele maja kinkimise tava, ka ei midagi muud, kui vahend aidata noortel inimestel julgemalt pühenduda jäägitult vaid põhitegevusse- ehk siis sporti ning et mitte andma liialt vara, veel tippspordi ajal, seda kolme tilka verd sellele mammonajumalale, kes näib spordijumalast vähemalt oma ohvreid valides vist tunduvalt kavalam olevat.
Tippsport ja ajakirjandus
Meie tippspordi ja meie tublide tippsportlaste kaitseks tahaks meenutada üht vana korvpallilugu, mis pärit Ilmar Kullami kuulsa „Kalevi“ aegadest. Sel ajal kuulasime korvpalliülekandeid veel raadiost ja neid andis meisterlikult ja väga kiires kõnes edasi legendaarne raadioajakirjanik Gunnar Hololei (1927-2009). Täna vanu linte kuulates on isegi raske uskuda, kuidas suutis korvpalliülekande kuulaja nii kiire kõnega kaasa minna, aga huvi korvpalli vastu oli suur ja siiras.
Kuid naljamehed mõtlesid Hololeist välja ühe toreda loo: Tartu Kalevi legendaarne peatreener Ilmar Kullam olevat kunagi tulnud mängu vaheajal Gunnar Hololei jutule ja palunud, et see veidi aeglasemas tempos mängu teist poolaega kommenteeriks, sest „mehed olevat juba väsinud ja ei jõua ülekande tempoga sammu pidada.“
Ka tänasele Eesti ajakirjandusele, kes soovib kõiki tippspordiuudiseid lugejate-kuulajateni kiirelt tuua, sooviks, et nad oskaksid selles protsessis eraldada olulise ebaolulisest ja ei sunniks oma kommentaaridega meie tippe „üle oma jõu kiires tempos tegutsema.“ Kõike, mida spordile lähedalseisjad näevad ja ehk arvavad ka küllalt hästi mõistvat, ei tasu tegelikult enne lõpptulemuste selgumist avaldada.
Ka siin sobiks prantslaslik lähenemine, kus jäetakse teatud teemadel avalikkusele kiirustades rääkimata. Kui saabub uuele põlvkonnale „saurusteraamatute“ kirjutamise aeg, siis ei keela keegi ajakirjanikke oma teadmisi ka pikantsete lugudega värvikamaks muutmast. Nende raamatute kirjutamise ajal on lugude kangelaste teod tippspordis juba tehtud ja siis on tõesti käes aeg neid samme põhjalikult analüüsida.
Üks kogenud ajakirjanik peab endale alati aru andma, et sõna on relv ja vähemalt sportlast tuleb selles igal võimalusel säästa. See tähendab seda, et just sportlase pihta ei kiirustataks väga põhjalikult kõiki asjaolusid kaalumata „kivi viskama“. Eriti siis, kui spordile väga palju endast andnu ei saa mingil põhjusel ennast kaitsta.
