Peeter Järvelaid: Eesti kui kiirustamiskultuse maa
Samamoodi elas ka minu vanaema, keda asjalike õpetuste eest eluks väga austan. Alles koolis ja ülikoolis kuulsin esmakordselt, et N. Liidul on kangesti kiire, sest on vaja jõuda kommunismi ja USAst mingil arusaamatul põhjusel mööda kihutada.... Tõsi enamik rahvast sellel kõige rumalamal kiirustamise ajal suhtus taolistesse mõtetesse huumoriga. Nüüd kuuleme jälle üha enam üleskutseid mingile võidujooksule, mis peaks meile kunagi mingi suure õnne tooma. Kuid tuletame meelde siin üht tõsiasja, et N. Liidus oli sellise rumala kiirustamisideloogia taga kindel tõdemus, et selles süsteemis põletatakse inimesed kiirelt läbi ja seetõttu said naised juba 55 aastaselt pensionile ja mehed 60 aastaselt. Kiirustamise oleme uude süsteemi endaga kaasa võtnud, kuid paraku tänases Eestis enam ei tea, kas kuuekümne viieseks saavat daami tohib enam üldse pensionäriks nimetada või peaks igaks juhuks vanaema neiuks kutsuma?
Eesti kui reeglite eiramise maa. N. Liidu ajast oleme paraku võtnud kaasa veel ühe igandi ja see on teadmine, et alates liikluseeskirjadest ja lõpetades muude reeglitega, et neid ei tule eriti täita. Hullemgi veel, juba noorelt saavad lapsedki aru, et reeglite täitmine võib olla vahel isegi lausa eluohtlik. Kui midagi viltu, siis kuuleme poliitikutelt seletusi, et jah seaduses on nii kirjutatud küll, aga me lootsime, et seda või teist sätet ei hakata seaduskuulekate kodanike poolt rakendatama... Arutamata laiemalt meie õiguskultuuri eripärasid, tahaks ikkagi enne jaanipäeva peatuda veel kord meie liikluskultuuril.
Kooliaeg hakkab otsa saama ja lapsed pääsevad koolitaredest lõpuks suvepuhkusele, kuid täna oleks kindlasti õige aeg mõelda, kuidas tagada Eestis sügisel olukord, et lapsed ei jääks koolide juures valgusfoori rohelise tule ajal kõigi reeglite järgi mööda vöötrada teed ületades auto alla....
Liikluspolitseinikud on nõus tunnistama, et laste hukkumine vöötrajal lubava valgusfoori tule ajal on üks raskemaid kaasuseid, mis neil lahendada tuleb. Liiga palju küsimärke jääb siin alati õhku rippuma, et isegi kogenud ja hästi väljaõpetatud politseinikel on taoliste tragöödiate puhul raske iseendaks jääda. Laste elu katkestamine mõttetu reeglite eiramise tõttu, sellele on kohtus advokaatidegil raske oma kaitsealuste eest sõna paotada.
Laste hukkumine liikluses on peredele tõhutu draama, mille haavad ei pruugi kunagi kinni kasvada. Väiksearvulise rahvana võiksime vahel leida aega ja endalt otse küsida – kuhu me ikka siin elus nii kiirustame?
Seda pole vaja teha avalikult, ei oota ka selle kirjatüki autor mingit ajakirjanduslikku diskusiooni, kuid tahaks pöörduda kõigi nende poole, kes istuvad iga päev autorooli - mõelda, et saatus võib kord mängida teile põrguliku vembu, et teie liikluseeskirjade eiramise tulemusena te võite autorataste alla jätta oma liha ja vere või oma lapselapse... Mõelge sellele omaette olles ja kui võimalik, siis tehke enda jaoks ka mingi otsus.
Laste elude säästmine liikluses pole väljamõeldud teema. Saatusel on alati oma mängureeglid. Oli möödunud vaid päev lastekaitsepäevast, kui meie ajakirjandus nõukogulikus stiilis raporteeris, kuidas me siiski püüame midagi teha oma laste heaks. Kui ühe kooli juures ootasid foori rohelist tuld mitmed inimesed, kel kõigil kaasas eri vanuses lapsed. Need olid õnnelikud lapsed, sest neil olid emad või vanavanemad, kel oli parajasti aega, et ilusa päiksesepaistelise ilmaga lastega jalutada ja vanematele ka meie liikluses hakkamasaamise elutarkust õpetada. Kõik näis olevad ilus ja isegi romantiliselt kaunis, nagu me vist unistame, et hakkab olema sellel ulmelisel ajal, kui meie riik on rikas ja edukas.
Kui noored emad lapsevankritega, kelle lapsed rahulikult vankrites magasid ei kiirustanud tänava ületamisega, siis üks väike poiss koos vanaisaga, veendunud lausa kõigi reeglite järgi, et tee ületamine peaks ohutu olema, hakkas mööda vöötrada ületama rohelise fooritule ajal ristmikku. Vanaisa järgnes lapselapsele ja kõik paistis olema ohutu.
Kuid sel hetkel ei teadnud keegi, et lähedal seisva kooli õuest väljunud väike sõiduauto, mille roolis kuuekümne viiendale eluaastale lähenev noor naisjuht, st kellel juhiluba alles vaevalt aasta ilma piiranguta käes, otsustas oma mõtetes olles millegipärast teha vasakpöörde, vaatamata üldse vöötrajal olijaid.
Muuseas, sellel kiirustaval (kuhu kiirustaval?) memmel olid kaassõitjad ja autos oli kaasas väike lapselaps, kes juba maailma asjadest aru saab. Väikse poisi allaajamine toimus selle väikse lapse silme all. Millised järelmid jäävad sellest kogemusest autos olnud lapse hinge, kas roolis olnud vanaema ja heas usus oma lapse vanaema hoolde usaldanud vanemad üldse ette kujutavad? Kuid tuleme sündmuste juurde tagasi.
Tee ääres seisvate noorte emade silme ees, kelle lapsed magasid rahulikku lapseund oma vankrites, auto lausa tormas vöötrajale ja paiskas väikse lapse rataste alla. Selle väikse poisi jaoks oli sel päeval Kaitseingel kohal, imekombel sai ta endale veel ühe sünnipäeva, nagu muuseas oli sel päeval päris sünnipäev ka tema isal.
Kas sellest õnnetusest ei jää lapsele elus väga hästi hakkamasaamist segavaid kõrvalmõjusid, on täna veel raske öelda. Kõik, kes seda õnnetust pealt nägid, olid šokis ja kõigil oli huulil üks küsimus – mida mõtles autos olles see naisautojuht, kel endal väike laps autos, kui ta sedasi toimis?
Kuhu kiirustas ta sel momendil ja kas tal kunagi on aega mõelda oma südametunnistusega üksi olles ka sellele, millised väärtused olid sel kiirustamisel kaalul. Kui suur ajaline või rahaline võit pidi sellele autojuhile kaela langema, et pidi sedasi liiklusreegleid eirates kiirustama. Olukorra traagika selgitamiseks aitaks ehk küsimus, kas autojuht julgeb üldse mõelda, et taolise sõidustiili puhul võib ühel päeval sama auto rataste all olla selle juhi oma lapselaps.
Kuid liiklusõnnetustega kokku puutuvad inimesed teavad sedagi, et taoline hooletus võib jätta väga raskeid tagajärgi ka süüdlase psüühikasse. Olen kunagi töötanud koos ühe saksa kolleegiga, kes Saksamaal Kielis jalgratturina sõitis õnnetult otsa ühe vanemale mehele, kes selle õnnetuse tagajärjel suri. Õnnetuse tekitas väga noor mees, õnnetuses hukkus teine mees, kes üldiselt oli oma elu juba ära elanud, kuid nagu mulle on rääkinud mu kolleegid, pole meie nooremast kolleegist pärast seda õnnetust enam õiget töö- ega pereelu elavat meest saanudki. Kunagi toimunud liiklusõnnetus on sellelt mehelt võtnud elutahte ja ikka viirastuvad talle tema kunagise ohvri silmad, mis tal ei lase magada isegi paljude aastate järel. Pidev magamatus ja mure ei lase aga suhteliselt veel noorel mehel korralikult töötada ja elust rõõmu tunda. Mis valud on ohvrite lähedastel, seda pole mõtet siin eraldi kirjeldadagi, ka selle autorataste alla jäänud väikse poisi isal oli sel päeval muuseas sünnipäev, mille puhul väike poiss hommikul isale suure ilusa õnnesoovi kaardi joonistas. Elu on traagilisem, kui ükski kirjanik seda välja mõelda oskaks.
Pealkirjastades antud artikli – kuhu tõttad memmeke, ei ole siin esitatud küsimus loomulikult mõeldud vaid vanematele naisautojuhtidele, vaid ikka kõigile, kes auto rooli istuvad ja ehk tasuks seda kiirustamise teemat ka veidi filosoofilisemalt enda jaoks veidi laiemaks mõelda. Kui Eestis on palju üle võetud ameerikalikku, siis võiks meil rakendada just lasteasutuste ning koolide juures kihutajate ning muidu liikluseeskirju eirajate suhtes mitte lisakaristusena, vaid järelemõtlemise võimalusena ning tõestusena sellest, et inimene tõesti püüab oma viga paranadada ameerikalikku kasvatusvahendit, et näiteks see vanaema, kes kooli juures rohelise tulega vöötrajal liikunud väikse lapse auto rataste alla ajas, võiks kogu järgneva aasta olla selle koolis juures igal hommikul ja pärastlõunal, kui kool lõpeb suure silmatorkava plakatiga lapsi ohutult üle tee aitamas, et nad saaksid temataoliste juhtide hooletusest hoitud. Ka võiks olla meil suurem tagasiside autokoolidega, kuhu saaks taolisi autojuhte saata omal kulul pikemaks ajaks liikluseeskirju ja sõitu kordama. Kõike seda pole vaja kirjutada seadusese, vaid seda saab endale võtta ka liiklusreegleid rikkunu vaba ühiskonna survel, et tõestada oma kahetsust ning soovi enam mitte olla ohtlik ümbritsevate jaoks. Laste elud on seda enam väärt hoidmist, selles ei ole ühiskonnas ilmselt erilist vaidlust.
