Peeter Helme: Surm kõigi silme all

Ilublogija Kärt Krikmanni avalik võitlus ta lõpuks hauda viinud vähiga mõjub tänapäeval üllatavalt.

Kuid suremine pole kunagi ajaloos olnud rohkem eraasi kui tänapäeval – vanasti surdi ikka teiste silme all.

Surm on midagi, mida tänapäeva ühiskond näha ei taha, mis lükatakse avalikkuse silme eest eemale, mis toimub kuskil haiglas või (vanade)kodus ja millest pole sünnis kõneldagi. Eriti veel, kui tegu on iseenese surma ja selleks valmistumisega. Kuid see ei ole alati nii olnud.

Tänapäeval on surm muutunud peaaegu tabuks ilmselt seetõttu, et meie ühiskond on väga ilmalik, pidades oluliseks seda, mis on nüüd ja praegu, seda, mida saab käega katsuda. Kui ka keegi juhtub avalikult surema, on see juhus – tegu on mõne kuriteo või õnnetuse ohvriga. Hoolikalt ette valmistatud suremine teiste silme ees tundub kohatu ja sündsusetuna. Ühe erandiga – vaid Rooma paavstid teevad tänaseni oma surmast globaalse spektaakli. 2005. aasta kevadel täitsid teated Johannes Paulus II üha halvenevast tervisest mitu päeva uudiseid ja kui paavst suri, kestis matusetseremoonia kaks päeva, 7. ja 8. aprilli.

See on jäänuk kultuurist, milles surm pole katkestus, tühjus ja mõttetus, mis vaid hirmutab inimesi, kes on harjunud naudinguühiskonna mõnudega. Kristlusest läbiimbunud keskaja inimene nägi surma hoopis teise nurga alt: siit ilmast lahkumine oli üleminek ainelisest kaduvusest Jumala igavesse riiki. Ning sellesse ei saanud suhtuda kergekäeliselt.

Prantsuse ajaloolane Georges Duby kirjeldab oma raamatus “Guillaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel” (tõlkinud Lore Listra, Varrak 2007) 12.–13. sajandi vahetusel elanud anglonormanni rüütli, Inglismaa regendiks tõusnud self made man’i valmistumist oma surmaks pikalt ja põhjalikult.

Guillaume kogus märtsis 1219, tundes oma tervist lõplikult halvenevat, oma pere ja teenrid enda ümber, lasi end suure protsessiooniga viia Londoni Towerist oma maamõisa. Lamades ise jõuetuna voodil, võttis ta vastu Inglise kuninga ja tolle ametnikud, paavsti esindaja, Canterbury piiskopi, end teeninud rüütlid ja majakondsed, jagas laiali oma vara, andis viimseid korraldusi ja lõpuks, kui kõik oli tehtud, vara uue omaniku leidnud ning õpetussõnad noorele kuningale ja oma poegadele antud, astus rüütel veel surivoodil olles Templiordu liikmeks, et märkida oma ärapöördumist inimeste maailmast. Siis polnudki enam midagi muud teha, kui surma oodata. Kui see viimaks maikuus saabus, maeti mees kogu kuningriigi koorekihi osalusel Towerisse, kus tema hauda on võimalik praegugi külastada.

See oli alles suremine – stiilne, väljapeetud, hiilgav. Ja sellega tegi maailma parim rüütel teatavaks kolm sõnumit – et ta oli elanud vägevat elu; et see elu polnud surma kõrval midagi väärt ja – et surm on elu osa.

Ilmselt see võikski olla peamine, mida tuletavad meelde need, kes tänapäevalgi mitte ainult ei julge iseenda surelikkust tunnistada – ühel hetkel peame me seda ju kõik tegema –, vaid kes toovad oma võitluse ja toimetulemise surmaga meie silme ette. Kipume seda tihti unustama ning oleme nõnda nõrgad olukorras, kus meil tuleb surmaga tõesti silmitsi seista. Olgu siis iseenda või mõne lähedase omaga.