Peep Ehasalu: Mis see nõmmelane viriseb?
Kriitikud ongi siinkohal segi ajanud põhjuse ja tagajärje — inimesed ei ela Nõmmel mitte sellepärast, et krundid on nii kõrges hinnas, vaid krundid on kõrges hinnas selle pärast, et seal on paikne, oma elukeskkonda panustav elanikkond. Vähene pakkumine kergitab hindu. Paljud elavad Nõmmel mitmendat põlve ja vaidluses esitatud kinnisvara hinna kahanemine ei ole adekvaatne hinnang — kui ei kavatseta oma kodu müüa, siis võib rääkida vaid elukeskkonna väärtusest.
Kriitikast sündisid aga üldisemad küsimused. Kes peaks siis veel kohaliku keskkonna pärast muret tundma kui mitte kohalikud ise? Kust lõpeb erahuvi ja kust algab avalik huvi? Kas avaliku huvi jaoks on piisav Nõmme 40 000 inimesest koosnev elanikkond ehk 10% Tallinna elanikest? Või jääb see Eesti elanikkonda arvesse võttes erahuviks? Või piisab tuhandest kogutud vastuallkirjast?
Vaidluses kooruvad paratamatult välja ühiskonna laiemad probleemid, nagu usaldamatus, ärategemine ja nii linna- kui riigivalitsuste jõudemonstratsioonid. Kuni hirmu põhjusi pole veenvalt ümber lükatud, siis on kohatu inimesi kartmise pärast süüdistada. Akadeemik Endel Lippmaa sõnul alustas Wismari kolimise protsessi Suurbritannia suursaatkond, kes on ajakirjanduses Wismari naabrust kiitnud. Lisaks vabatahtlikele ravialustele tuuakse Wismari haiglasse päevas sundekspertiisi umbes 75 joobenähtudega inimest, kelle alguspunkti tagasi transportimiseks pole politseil volitust. Teisisõnu: joobetunnustega inimene peaks sealt lahkuma omal jalal.
Umbusku tekitavad ka teised kummalised Ilmarise tänava projektid: Ilmarise 4 kavandatav Nõmmel lubatuga vastuolus olev majutusasutuse ehitus ja Ilmarise 1 ärimaa pähe müügis olev tootmismaa. Paljudest hirmudest on kirjutatud veelgi, ja kindlasti ei julgusta need näited avasüli uut projekti vastu võtma.
Kas nõmmelane tõesti ei soovi aidata abivajajaid?
On selge, et Wismari praegune asukoht ei ole kliiniku jaoks hea koht. Sellest ei järeldu automaatselt, et hea koht oleks Ilmarise tänav. Kui esimesest ehmatusest on üle saadud, siis mõtleb ka nõmmelane sama avatult kui kõik teised. Alkohoolikud ja narkomaanid on inimesed meie kõigi seast, keda tuleb aidata, eriti kui inimesed ise ravi soovivad.
Kui väidetavalt on sõltuvusprobleemidega inimesi umbes 10% elanikkonnast, siis ei ela Tallinna 10% nimelt Nõmmel, pigem on neid siin protsentuaalselt vähem. Tuues Wismari Nõmmele, tehtaks raskemaks nimelt vabatahtlikult ravile tulnute olukord, kes on sunnitud siiajõudmiseks kulutama raha ja aega hoopis rohkem kui praegu linna keskel. Kindlasti oleks ka otsustamise künnis kõrgem.
Suureneksid linna kulutused kütusele ja rohkem kulutataks kinnipeetuid sundekspertiisi toova politsei aega ja raha. Selliselt läheks nõmmelaste “abi” linnale ja abivajajatele üsna kulukaks. Samas ei protesti nõmmelased samas piirkonnas asuvate onkoloogiahaigla, diakooniahaigla ega naha- ja suguhaiguste dispanseri vastu, need on oma asukohta sobivalt juba raviasutusena projekteeritud. Ilmarise 3 seda hüve ei esinda.
Nõmme linnaosa vanem on lubanud, et tema ütleb kindla “ei” ja Wismarit Nõmmele ei tule. Tänu Reformi protestile ja Keski heale valitsemisele? Pigem usun, et nõmmelased ei ole just vaimustuses, et asise küsimuse üle lüüakse poliitilist lokku ning püütakse näidata linnaosi ühe või teise erakonna andunud elektoraadina. Vastandumisega on kerge tekitada kirgi, kuid need ei lahenda probleeme, pigem tekitab soovi oponentidele “ära panna”.
Kui need erakonnad tõesti hoolivad abivajajatest, siis tulevad nad Tallinna linnavalitsuses kokku, analüüsivad sõltuvuspatsientide jaotumist piirkonniti, ligipääsetavust raviasutusele, keskkonnamõjusid jne, ning lõpuks leiavad kliiniku jaoks kõige sobivama koha, mitte ei lähtu loogikast, et “kusagil on tühi maja, paneme nad sinna”. Kriitikat on pälvinud ka kiriku roll kogu protsessis — miks ta ei müü Wismari praegust hoonet heatahtliku omanikuna odavamalt ära? Paluge mõnel teisel kinnisvaraomanikul oma tulust loobuda ja kuulake, mis ta asjast arvab.
Nõmmel, otse onkoloogiahaigla vastas asub ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna diakooniahaigla, ainus kirikule kuuluv haigla Baltimaades. Ilmselt ei vaidle keegi selle asutuse vajadusele vastu.
Ajalooliste kinnisvaraobjektide omanikena on kirikul kohustus kinnisvara ka hooldada, mis neelab omakorda raha. Kirik on juriidiline isik, nii ei tasu ka meil spekuleerida teemal, millal ja kuidas kinnisvara hangiti. Oluline on praeguste kultuuriväärtuste säilimine.
Paraku tuletab kiriku varahaldus ise “700-aastast orjapõlve” meelde, tehes niimoodi tervele kirikule karuteene. Nende kodulehe avaleht teatab uhkelt: “Kirikule on läbi sajandite kuulunud üle Eesti- ja Liivimaa suured metsa- ja põllumaavaldused, sajad ajaloolised kirikuhooned, pastoraadi- ja kirikumõisakompleksid ning kalmistud. Kirik on oma 800-aastase siinsetel aladel tegutsemise ajalooga üks vanim ja stabiilsem kinnisvaraomanik…” Faktides tõesti ei eksita.
Lõuad-pidada-aeg peaks läbi olema
Kirik põeb sama häda, mida põeb krooniliselt nii linna- kui riigivalitsus — hoolimata haritud peadest ja kommunikatsioonispetsialistidest ei suudeta selgitada, kuidas teenitav raha üldiseks hüvanguks läheb. Venelased ei usalda valitsust ja eestlased linnavalitsust, aga mõlema kommunikatsiooni ülesandeks ei paista olevat endiselt mitte suhtlemine, vaid ühepoolne teavitustöö. Kui sedagi. Probleem puudutab enamikku elualadest, olgu see siis puuetega inimeste teema, hariduselu või linnaehitus. Et pidevalt suudetakse vassida ja viimase piirini vaikida, siis pole ka imestada, kui iga projekti vastu tekib vastuseis. Põhjusega või põhjuseta.
Sama puudutab ka Wismari kui eraettevõtte soovi “vaikselt” asjad korda ajada. Otsuseid, mis puudutavad laiemat ringi inimesi, ei saa vaikselt teha. Miks peaks narkomaanid ravita jätma, nagu Nõmmele kolimise jaoks ühe variandina kaaluti? Küsimus ei ole sõltuvuse liigis, vaid vales tegutsemise järjekorras — kõigepealt ehitusprojekt ja seejärel kokkulepped. Nii raiskab ju Wismar raha, millele oleks märksa paremaid rakendusi.
Mis need nõmmelased irisevad ja ise midagi välja ei paku? Ettepanekuid on ka tehtud, kuid kas saavad nõmmelased öelda, et viige Wismar hoopis Lasnamäele või Koplisse? See ei ole nõmmelaste ülesanne ja pädevus, nii nagu ei ole teiste linnaosade elanike pädevuses suunata elu Nõmmel.
Demokraatlikus riigis kõlab õudselt, kui keegi kaugem teab sinu kodu asju justkui paremini kui sa ise. See ei tähenda kohalike inimeste vetoõigust kõige ja kõigi vastu. Kindlasti tähendab see aga õigust ja kohustust juhtida otsustajate tähelepanu asjadele, mida “suurt pilti” silmas pidades ei pruugita näha. “Lõuad pidada ja edasi teenida”-aeg on ammu möödas.
Seegi on demokraatia osa, et valitutelt eeldatakse pädevuse olemasolu või selle omandamist — ning nemad peavad tegema lõpliku otsuse argumentide, mitte emotsioonide põhjal.
