Paul-Eerik Rummo: Emaduse igikestev salapära
Kui poleks (olnud) emasid, poleks ülepea kedagi.
Nõnda on emaduse tähendus ja roll midagi niivõrd absoluutset, aksiomaatilist, muutumatut, et mis siin üldse arutada või arvata. Ainult pühitseda, liturgiliselt tähistada. Samas aga käivad muutlikus ja kirjus maailmas katkematud radadeotsingud, vaidlused, variantide visandamised ja väljapakkumised selleski fundamentaalses asjas.
Mõned näited. Meditsiinis kinnitab aina enam kanda seisukoht, et valusid ei tule sangarlikult taluda, vaid püüda patsient neist vabastada juba enne, kui saab kõrvaldada valude põhjuse. See käib hästi kokku ürgloomuliku, vaistliku sooviga vältida kannatusi. Samas pole ühiskonna suhtumine naistesse, kes valivad valudeta sünnituse, kaugeltki üheselt soosiv. Paljud näevad selles millegi olulise ja olemusliku reetmist.
Üleminek lihtsalt naissoost olendi seisundist ema seisundisse on nagu initsiatsioon, midagi sedavõrd tähendusrikast, et see ei tohtivatki käia liiga kergelt. Oletatakse, et sünnitanu emotsionaalne side valuta saadud järglasega jääb liig pealiskaudseks, mis kahjustab mõlema isiksuslikku arengut. Sünnitusvalusid mõistetakse kui loomulikke, kui enesestmõistetavalt asja juurde kuuluvaid, erinevalt haigustest või õnnetusjuhtumeist põhjustatuist.
Soorollid ja peremudelid
Teisalt aga – mis on kogu inimese ajalugu muud kui üks niihästi vaistlik kui teadlik eemaldumine oma „muu loodusega“ ühtelangevast pärandist, eriti selle koormavatest ja vaevavatest külgedest. Visaku esimene kivi, kes arvab, et tema küll selles ei osale.
Kodussünnitajate liikumine, vastupidi, häälestab end loomulikkuse taastamisele, lahtiütlemisele moodsast standardiseeritusest, tsentraliseeritusest, tehnologiseeritusest. Riskid on suured, aga neid julgetakse võtta. Iseenesest käib see ju kokku isikliku valikuvabaduse printsiibiga, mis on uusaegse elukorralduse aluseid.
Kas peame hakkama harjuma mõttega, et tsivilisatsiooni (nagu seda tunneme) kujunemist oluliselt kiirendanud valikuvabadus võib tasapisi viia tsivilisatsiooni mõnedest saavutustest loobumiseni või enamgi – tsivilisatsiooni mõiste ümbermõtestamiseni, emade valikul?
Või siis järjest kirevamaks minevad arutlused soorollide ja peremudelite ümber, koos sellega, et kui palju tuleks või tohiks neis asjus olla riiklikku sekkumist ja normeerimist. Olen kohanud arusaama, et näiteks vanemahüvitis, praegu menetletav vanemapension ja mistahes lastetoetused on tahtlikult lastetute diskrimineerimine, sest ega siis nii kõrge olevus nagu inimene ole teil mingi sünnitusmasin, mida paremaks funktsimiseks tuleb määrida, pealegi veel teiste kulul.
Emaduse igikestev salapära
Kui see on ehk äärmuslik näide, siis palju erisuguseid, samas täiesti tõsiseltvõetavaid mõtteid on liikvel emade ja isade rolli üle laste kasvatamisel. Ühelpool meeste vastutustundetusest või saamatusest tingitud raskused üksikemadel, teisal haavunud meeste liikumine muutmaks olukorda, kus abielulahutuse korral lapsed jäetakse reeglina emale ja isasid hoitakse võimalikult eemal. Ühelpool soolise palgalõhe vastu võitlejad ja töö- ja pereelu paindlikuma ühitamise edendajad, teisel pool naised, kes meelsasti nõustuksid koduse ema sügavalt konservatiivse rolliga, kui vaid mehe olemasolu ja sissetulek seda võimaldaks. Ja veel palju-palju muud mitmekesist ja vastuolulist.
Kas kõik need dialoogid, kärajad ja debatid kahjustavad kuidagi emaduse igikestvat salapära? Kindlasti mitte – pigem aitavad välja sõeluda parimad viisid, kuidas see suurim müsteerium muutuvat maailma oma õlgadel edasi kannaks. Ei tohiks nad häda teha ka emadepäeva tähistamise harjumuslikule hardusele, pigem ehk hoida seda formaalseks rutiiniks muutumast.
Tasub meeles pidada emadepäeva traditsiooni algataja Anna Marie Jarvise kogemust. Teda ajendas mälestus oma emast, kes oli loonud laialdase liikumise, mille raames emadest vabatahtlikud erapooletult hoolitsesid kodusõjas mõlemal poolel haavatute ja vigastatute eest: emalikkus kui kõikehõlmav headus.
Kuid napilt kümmekond aastat hiljem oli Anna Marie Jarvis valmis oma algatusest lahti ütlema selle põhjaliku kommertsialiseerumuse ja automatiseerumuse tõttu, mida ta ei suutnud enam peatada, kuigi protesteeris ülluse labastamise vastu veel kolmkümmend aastat, kuni surmani. Kui oleksin teadnud, et asi selliselt käest ära läheb, poleks ma algust teinudki, olid ta viimased sõnad selle kohta.
„Üks trükitud postkaart ei tähenda midagi muud kui et sa oled liiga laisk kirjutama sellele naisele, kes on sinu heaks teinud rohkem kui keegi teine siin ilmas,“ on Jarvis nördinult kirjutanud. „Ja veel kompvekid! Sa viid Emale karbi komme – ja siis sööd need enamalt jaolt ise ära. Väga tundeline!“
Vaat nii.
