Parbusepäevast elmaripäevani

Kui Parbuse vahistamist käivitas Savisaar meeleoluka meediaetenduse Eesti jõustruktuuride kallutatusest, süüdistas kapot, Ansipit ja Pihli, siis Elmar Sepa kinnipidamise ajaks oli politseinikest ja kapost saanud „meie“ sõber ning toimuvast tavapärane valimisvõitlus.

Kui Parbuse kinnivõtmise aegu tundusid Savisaare rünnakud riigi jõustruktuuride suhtes selgelt ülepakutuna, siis tänase seisuga võiks olla pisut selgem, mis ülereageerimise ajendas. Ent kui Parbuse nime kuulsid paljud tollal üldse esimest korda, siis Sepp on märksa tuntum tegelane, kelle nimi on vaatamata puhtale väljatulekule korteriskandaalidest kõike muud kui säravvalge.

Muidugi on Savisaarel hea keskerakondlaste vahistamisi põhjendada lähenevate valimistega, sest missuguseid muid argumente tal välja pakkuda olekski. Teiseks sobib alati Vladimir Panovi saatuse meenutamine: mäletatavasti lõppes Panovi väidetava süü uurimine sellega, et midagi tõestada ei suudetud. 4. märtsil soovib Tallinn tähistada Panovi vahistamise päeva. Mõte on ilmselt laenatud ajakirjandusest, kust pärineb parbusepäeva idee.

Elmar Sepp jäi erinevalt Parbusest, keda isegi kautsjoni vastu vabadusse lasta ei söandatud, pärast menetlustoiminguid esiti vabaks meheks. Kuivõrd tegemist on praegu alles kahtlustusega, pole teada, kui palju hiigelsuureks hinnatud skeemist ja selle osalistest tõendatuna avalikkuse ette jõuab.

Aeg näitab, kas Elmar Sepa saatust on põhjust siduda parbusepäeva või panovipäevaga. Kalender annab keskerakondlastele lootusrikka vihje: panovipäevaks kavandatud 4. märts on Elmari nimepäev.