PÄEVA KOMM: Tätte fenomen räägib rahva vaimsest näljast
Eks ole me üle-üle-üleküllastunud kõikvõimalikust ersatsist ja kommertsist, ideedest ja ideoloogiatest, poliitikast ja poliittehnoloogiatest, majandusest ja masust, pilast ja ärapanemisest, rahast ja rabelemisest jms. Seda kõike voolab meie ellu läbi iga meediakanali järjest enam ja me juba upume sellesse.
Meie isiklik elu on samas üha kaootilisem, ettearvamatum, väärtusteks peetu variseb silme all ja uued trendid on vaid ajalikud ning üleöö moest. Uus ja põnev on jällegi vaid kassikuld ja kaduv, kindel ei saa olla enam kelleski ega milleski, sest inimese elu on nagu tuule lükata õlekubu teel teadmatusse. Meist endist ei sõltu midagi neis globaalsetes ja lokaalsetes tormides ja keeristes…
Samas tahaks igaüks oma elus pidet, selgust, korrastatust, tasakaalu, lihtsust, ausust, sirget joont, headust, armastust. Teed, mida minna. Ja seda, milleni jõuda oma elupika minemisega. Väga inimlikud unistused, väga inimlikud soovid. Lausa meie põhivajadused.
Tätte juhtub olema õigel ajal õiges kohas, juhtub olema see, kes oma laulude ja tekstidega kõike eelmainitut esitab ja oma imagoga seda inimesena esindab. Jah, kui olla õigel ajal õiges kohas, siis ka juhtub mis juhtuma peab — Tättest saab rahva igatsuse ja unistuse kehastus ja kandja, tõendus, et see kõik, millest omaette unistatakse oma üha rabedamas ja kiiremas, tormlevas ja häiritud argielus, on siiski võimalik.
Tättet kui oma igatsuste kehastust käiaksegi vaatamas, kuulamas, imetlemas. Seda enam, et Tätte fenomeniga on kaasa läinud ka meedia, asudes lausa kirjutama ülisitusi Tättele. Mis seal imestada, ka ajakirjanik elab ju samas vajaduses rahu, tasakaalu ja selguse järele.
Tättele tänud, et ta olemas on. Kuid realselt annab Tätte selline esilekerkimine tunnistust eeskätt siiski eesti rahva üha valdavamast vajadusest leida selles rabelevas ja üha kaootilisemas maailmas ja oma üha pidetumas elus siiski üles see, millele rajada ja millel püsida. Mis teistpidi tähendab, et ühiskonnas puudub see isik või institutsioon, kellelt tavaline inimene oma elupööristes võiks abi ja tasakaalu otsida, küsida ja ka saada. Ja nii saab selle puuduva täiteks Tätte.
Selles mõttes on Tätte aga lootusetu juhtum. Kogu rahvas ei saa Tätteks hakata, kolida saarele või metsa varju, olla seal omapäi ja oma tahtmisi mööda, tegeleda oma lemmiktegevusega, mis polegi töö ja rahateenimine, elada vaba ja sõltumatu mehena, kelle ainsateks elureaalsusteks ja raamideks on hommik, päev, õhtu, öö, saar, mets, meri, taevas, pilv, vihm, armastus…
Tättest endast ei saa Tätte mõtet kätte. Küll saab tema fenomeni mõista kaasaja inimese vaimse nälja ja janu võtmes. Tätte on teadvustamata vaimsete väärtuste ja igatsuste meenutaja, mis kajavad inimestes vastu seda kirkamalt, mida suurema kontrasti Tätte oma laulude ja olemisega nende argielule moodustab.
Kommentaar artiklile Ylle Rajasaar: Täna laulame Tättega ühte.
Päeva komm on rubriik, mis tõstab Delfi kommentaariumist esile häid kommentaare.
