Eesti ei saa lähtuda taliolümpial samadest põhimõtetest, mis Kongo Vabariik või Jamaika. Oleme ju ennast kuulutanud suurte suusariikide hulka kuulujaks. Seepärast pole paslik täita finišiprotokolli viimaseid ridasid sinimustvalgete lippudega.

Samuti ei ole ma nõus, et kõigi vähegi lubavate noorsportlaste esimene rahvusvaheline võistlus olümpia peaks olema. Olümpia on enamiku sportlaste unelmate võistlus, ülim üritus, mis ainult iga nelja aasta tagant toimub.

Noorel, kes meie oma veteraniga kodukamaral mitte kuidagi sammu ei suuda pidada, pole veel asja suurvõistlusele.

Toimub ju pea iga päev mõni MK etapp, kus suurte ja vägevatega kokku saada ja rammu katsuda. Kui ikka MK-l kord hooaja jooksul 40-ne hulka jõutakse, on ilmeselgelt vara suurimale spordipeole minekuks frakki tellida.

Tundub, et liiglihtne olümpiale pääsemine ja mentaliteet "ah, sel korral läks nagu läks, eks vaatame, mida tulevad aastad toovad" on motivatsiooni asemel hoopis vastupidise tulemuse andnud.

Eelnevas ei maininud ma kordagi, et ainult medal on kordaminek. Ei. Pean ka tõsist lahingu andmist lugupidamise vääriliseks. Ei läinud ju ka paljudel tippudel kõik lepase reega, aga nad ei andnud alla. Tegid vähemalt vihase treeningu. Ja olid vihased enda, suusamäärija, treeneri, kogu maailma peale, et asi aia taha läks.

Mis aga meie sportlaste puhul (mõni üksik siiski välja arvatud) kusagilt välja ei paistnud, oli võidutahe. Pole vahet, kas selle tingis lihtsalt võidujanu puudumine või oma võimete realistlik hindamine. Ja võidutahte puudumine muudab sportlase automaatselt spordituristiks.

Et mida ma vingun ja mingu ja tehku ma ise paremini? No vot ei saa enam - vanust natuke palju. Ehk olekski teinud (küll ühel teisel alal), aga siis oli OM-le pääsemise eelduseks 1/6 maailma sportlaste eelnev edestamine ja selleks puudus võimekus.

Tähtis pole võit, vaid osavõtt - see on rahva/harrastusspordi hüüdlause ja olümpiakutsungina ammu vananenud.

Päeva (teinekord ka Nädala) komm on Delfi rubriik, mis tõstab kommentaariumist esile häid kommentaare.