Õpetajad kasvagu nõukaajast välja

Viimastel aegadel püüab ajakirjandus välja selgitada, kes on süüdi pidevates hõõrumistes õpilaste ja õpetajate vahel. Minule tundub igatahes naljakas väide, et kõigepealt tuleks uskuda õpetajat — ning alles siis, kui õpilane on suutnud mingi valemiga pedagoogide arvamust muuta, võib õiglus kalduda õpilase poolele.

Selline arvamus pärineb sügavast nõukaajast, kui õpetajal oli õigus alati. Nimelt kehtis siis kolm reeglit: 1) õpetajal on alati õigus;

2) õpetajal on alati õigus;

3) kui õpetajal ei ole õigus, käituge punktide 1 ja 2 järgi.

Nõukaajal oli õpetajal õigus õpilase kallal nii mõndagi ette võtta. Tänapäeval tuleb joonlauaga vastu sõrmi andval või suitsukoni õpilase peo sisse kustutaval pedagoogil juba kohtuskäik ette võtta.

See on ka loogiline: ühiskonna käitumisnormid on muutunud ning ka õpetajatel (eriti vanemal generatsioonil) oleks aeg kommunismist välja kasvada. Kui mõni pedagoog peaks heietama vanadest headest nõukogude aegadest, tuleks tema pädevuses sügavalt kahelda, sest sellisele mõtlemisele võivad järgneda teod, mis muudavad mõne noore arusaamist elust igaveseks.

Räägitakse, et õpilasi kaitseb liiga palju seadusi. Loomulikult kaitseb, sest dogmaatilisi ning paranoilisi pedagooge on praegu Eesti haridussüsteemis jalaga segada — ning nende eest vajavad kaitset ka nende kolleegid. Kui meie ühiskond edasi areneb, võiks asi veidike liberaliseeruda, sest seadusi ei oleks vaja lihtsalt rakendada, aga sisulised õigused ja väärtused jääksid kehtima.

Praegused õpilased on ju tuleviku ühiskonna liikmed ja kui neile jääb külge mentaliteet, et suitsukoni õpilasele pihku kustutamine ongi normaalne, siis on asi halb. See ei ole normaalne, et iga põlvkond valab oma viha ning traumasid välja järgnevate peal.

Sellal kui Eesti maadleb postkommunistliku pärandiga, on soomlaste tatamil vastaseks palju verisem vastane: koolitulistamised ja nende „sangarid“. Kui on veel inimesi, kelle arvates film „Klass“ on üle paisutatud ameerikalik filmikloon, siis praeguseks on elulisi veriseid näiteid Soome lahe vastaskaldalt tuua juba kaks.

Mida on siis veel vaja, et ka eestlased hakkaksid üle vaatama relvaseadust ning ka koolipsühholoogiat? On viimane aeg hakata tegelema õpikeskkonna korrastamisega.