Oma lapse eliitkooli surumine on eneserahuldamise jõledaim vorm
Lastega ei arvesta mitte keegi, nad oleks justkui alamad olendid, kelle arvamus pole miskit väärt. Lastelt võetakse võimalus kasvada mängides, selle asemel hakatakse nendega äritsema ja läbi nende omaenda nooruspõlve vajakajäämisi lunastama juba enne nende õnnetute sündi. Juba siis algab võidujooks lastetoetuste, lasteaiakohtade ja äärmuslikel juhtudel ka juba koolikohtade peale.
Tänapäeva ühiskond laiemas plaanis kannab endas tegelikult samu väärtusi, mida kannab ühiskonna väikseim rakuke - perekond. See on nagu suur fraktaal, mille iga lüli suurem aste on eelneva suurendatud koopia. Nii kopeerib ühiskondlik mudel perekondlikku mudelit.
Või on see hoopis vastupidi? See vast polegi tähtis, pole mõtet näpuga näidata ja süüdlasi otsida olukorras, kus süüdlased on nii riik kui perekond. Perekond seetõttu, et laseb oma lapsi niiviisi ära kasutada ja solgutada ning riik, et laseb sellel kõigel sündida. Vähe sellest, et laseb sündida, vaid loob ise selleks tingimused!
Lapsed on sellises olukorras oma vanemate mahamagatud unistuste täitmise lunastajad. Kas on teada mõnda vanemat, kes ei sooviks oma lapsele seda, teist ja kolmandat head, kõike seda, millest ise lapsepõlves ilma jäi? Laps peab juba enne oma sündi olema pandud heasse lasteaeda, registreeritud eliitkooli, ülikoolifondid peavad pangas intresse koguma ning kõik hobid-tegemised-huviringid on kirjas magneti all külmkapil.
Sellises olukorras ei jäägi lapsele hingamisruumi, iseolemise sulnist mõnu ning tal ei teki kunagi võimalust ise kogeda, mida tähendavad õige ja vale otsus ja kuidas need otsused tema elukäiku mõjutavad. Me keskendume niivõrd oma laste elu elamisele, et unustame enda elu elada. Me solgutame oma lapsi "eliitkoolide" vahet, neid igatpidi ekspluateerides ja nende emotsioonidega mängides, et ISEENDA unistusi ja enese ego rahuldada: MINU laps sai eliitkooli. Ta on eliit, mitte mingi tavaline.
See on eneserahuldamise jõledaim vorm - läbi oma lihase lapse. Kas me peatume hetkeks ja mõtleme ka sellele, et võib-olla laps ei taha olla eliit? Võibolla talle ei ütlegi see sõna mitte midagi, võib-olla tahaks ta lihtsalt koolis käia, sõpradega mängida ja tasapisi õppida elus hakkama saama? Miks me võtame lapselt võimaluse ise kasvada ja ise oma maailma avastada?
Ega läbi laste eneserahuldamine pole ainult eliitkooli tihkajate probleem, seda leiab kõikjalt - internet on täis titereite, kus lapsevanemad oma maimupilte üles laevad ja siis hindeid ootavad. Kuidas suudab üks tervemõistuslik inimene oma last sellisel viisil letti lüüa? Ma ei saa sellest lihtsalt aru.
Või näiteks viimane Kalevi korraldatud kommikarbitüdruku valimine, milles tuli väikseid tüdrukuid hinnata viie palli süsteemis. Kui see pole ebainimlik, siis ma ei tea, mis seda oleks.
Kõige rohkem on mul kahju just lastest. Nemad on siin ainsad kaotajad. Kuna me võtame ära nende lapsepõlve, peavad nemad omakorda hakkama läbi oma laste oma vajakajäämisi ellu viima, jätkates nii seda nõiaringi.
Ehk peaksime korraks aja maha võtma ja laskma ka oma lastel hingata? Võib-olla pole meil vaja oma lapsi panna eliitkoolidesse eliithindeid saama ja eliitriietega käima, võib-olla piisaks ka sellest, et paari majapikkuse kaugusel asuv koolimaja taas avataks? Et lapsel oleks hea ja turvaline koolitee piirkonnas, mida ta tunneb ja kus ta on sündinud-kasvanud.
Äkki alustaksime sellest, et taastaksime piirkondlikud koolid, viiksime õppeasutused tagasi maakonnakeskustesse ning sealt edasi juba vaataks, milline oleks järgmine samm. On aeg hakata lastele nendelt röövitud lapsepõlve tagasi andma.
