Olle Horm: Kelle sigu me tegelikult sööme?
Võrreldes teiste toiduliikidega on eiriti kõrge just kodumaise liha eelistus.
Sellise soovi taga on nii patriootlikud kui ka praktilised motiivid. Ostes kohalikku toetad kodumaist ettevõtlust ja –töökohti. Omad inimesed saavad tööd ja maksavad makse. Sinu ökoloogiline jalajälg on väiksem, kuna asjad tehakse ära lähedal, mitte ei kärutata fosiilseid kütuseid põletades laia maailma laiali.
Eesti põllumajandus kasvatab rohkem sigu, kui kohalik tarbija suudab ära süüa. Eestis tarbitakse elaniku kohta 70 kilogrammi liha aastas, millest sealiha on koguni pool. Sealiha tarbimine on viimastel aastatel püsinud stabiilne ning veiseliha tarbimine langenud. Selliste numbritega oleme tugevalt Euroopa keskmiste hulgas.
Kuna eestlased eelistavad eestimaist ning meie seakasvatajad suudavad seda pakkuda, siis peaks eesti seakasvataja elu olema justkui lust ja lillepidu. Vaadates tegelikku olukorda lähemalt, avaneb täiesti ootamatu ja vastuoluline pilt.
Eestis toodetakse aastas umbes 70 miljonit kg liha, millest 50% on sealiha. Eesti tapamajades toodeti eelmise aasta 10 kuuga 28,5 miljonit kg sealiha. Siiamaani on kõik loogiline ja tasakaalus. Samal ajal imporditi Eestisse 21 miljonit kg sealiha! Kuhu see mahub?
Eestis kasvatatakse aastas tapaküpseks umbes 0,5 miljonit siga, kuid nendest umbes 150 000 viiakse elavatena Eestist välja. Sellisel olukorral on jälle nii rahalised kui ka ajaloolised põhjused.
Erinevalt muust Euroopast on Eesti kaks suuremat lihatööstust ise seakasvatuste omanikud – Rakvere ja Atria toodavad kaks kolmandikku eestimaistest sigadest. Iseseivad seakasvatajad oma elus sead valdavalt ekspordivad ning väiksemad lihatööstused oma tooraine peamiselt impordivad. Erinevalt veiselihast sealiha päritolumaad toote etiketile ei märgita ning nii jääbki tarbijal uskuda tootja lubadust kodumaisusest, mis kahjuks on tihti petlik.
Selline olukord on pärist ajast, kui seakasvatajatel oli otstarbekas oma elus sead Venemaale müüa. Kuna Venemaa omamaine sealihakasvatus oli ja on nõrk, siis maksti ja makstakse ka nüüd Venemaal sea eest oluliselt rohkem kui meil. Kahjuks on meie idanaabri juures kõik seotud poliitikaga ja elus sigu viimased kaks aastat itta vedada ei ole saanud. Selle aja jooksul kui Eestis kasvavate sigdade kärsad olid pööratud itta, harjusidki väiksemad lihatööstused liha importima, mis kestab tänaseni.
Nüüdseks on osapooled väljakujunenud tööjaotusega harjunud. Lõunanaabrite teed on kaetud Eesti veoautodega – osad kärutavad elus sigu Leetu ja Poola, osad toovad sealiha Saksamaalt ja Taanist sisse. Ainsad, kes sellisest asjade seisust võidavad, on autovedajad. Kaotavad nii Eesti seakasvatajad ja tarbijad, kui ka Eesti riik saamata jäänud maksude näol.
Lahenduseks oleks ka sealiha päritolumaa selge märgistamise kohustus etiketil – siis saab tarbija teha teadliku valiku – ta saab osta liha, mida ta tegelikult eelistab. Ning stressis sigade asjatu rändamine ühest riigist teiste, millega kaasnevad põhjendamatud kulud eelkõige lõpptarbija jaoks, väheneks oluliselt.
