Olga Sõtnik, Jüri Ratas: Presidendi peab valima rahvas

Sel kevadel lükkas Riigikogu esimesel lugemisel tagasi Keskerakonna fraktsiooni eelnõu, millega soovisime anda Vabariigi Presidendi valimise õiguse Eesti kodanikele. Põhjenduseks toodi valdavalt asjaolu, et Eestis on parlamentaarne demokraatia ning presidendi otsevalimine ei oleks seega meie riigi jaoks sobiv lahendus.

Kui vaadata meist märksa pikema demokraatia kogemusega riike Euroopa Liidus, siis näeme, et tegemist pole sugugi nii must-valge küsimusega nagu soovitakse näidata. Täna kuulub Euroopa Liitu 27 liiget. Nende seas on nii konstitutsioonilisi monarhiad kui ka presidentaalseid ja pool-presidentaalseid riike, aga selge enamus (täpsemalt 16 Euroopa Liidu liikmesmaad) on sarnaselt Eestiga parlamentaarsed vabariigid. See teadmine ei tohiks tulla kellelegi üllatusena, aga märksa vähem räägitakse nende riikide presidendi valimiskorrast.

Puhtalt numbreid analüüsides näeme, et üheksas parlamentaarses vabariigis (Austria, Bulgaaria, Iirimaa, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Tšehhi Vabariik) valib presidendi rahvas. Loomulikult kehtib otsevalimine ka Küprosel, Portugalis, Prantsusmaal ja Rumeenias, kus presidendil on suurem roll ja otsustusõigus. Seega selgub, et 20-st presidendi institutsiooniga Euroopa Liidu riigist, ei ole rahval võimalust presidenti valida ainult seitsmes (Eesti, Itaalia, Kreeka, Läti, Malta, Saksamaa ja Ungari).

Lähtudes väljatoodud andmetest on selge, et presidendi otsevalimiste teemal diskuteerides pole korrektne otsida takistusi Eesti riigikorrast ja õigusruumist, vaid arutada tuleb sisuliste plusside ja miinuste üle. Presidendi otsevalimiste pooldajatena toome järgnevalt välja mõned olulisemad argumendid oma seisukoha toetuseks.

Rahva suurem kaasamine

Täna kehtiv presidendi valimissüsteem ei ole meie hinnangul demokraatlik parimal võimalikul moel ning on vastuolus Eesti rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja staatusega. Reaalsuses pole inimestel sisuliselt võimalik meie riigipea valimistel oma arvamust avaldada ega valimisprotsessi sekkuda. Presidendi otsevalimine annaks inimestele juurde ühe selge ja konkreetse otsustusõiguse.

Samamoodi ei soosi tänane valimiskord tõsise debati teket. Me ei näe presidendikandidaate sõitmas mööda Eestit ringi või osalemas rahvakohtumistel, et oma seisukohti ja nägemust inimestele tutvustada, sest rahval puudub otsustusõigus. Selle asemel saadakse kokku ennekõike erakondade esindajate, Riigikogu fraktsioonide ning omavalitsusjuhtidega, kes reaalselt presidenti valima hakkavad. Laiema üldsuse kokkupuude presidendikandidaatidega piirdub mõne üksiku läbi meedia üle kantava valimisdebatiga.

Eesti kodanikele Vabariigi Presidendi valimisõiguse andmine lähendaks inimesi ning riiki. Rahva poolt valitud president esindaks tõeliselt kõiki Eesti elanikke, mitte ainult teda ametisse valinud erakondi.

President muutuks oma tegevuses vabamaks ja sõltumatumaks

Meie riigipeal on oluline roll ühiskonna esindaja ja päevapoliitika tasakaalustajana. Kahjuks näeme tihti, et president ei saa seda rolli tõhusalt täita, sest kehtiv valimissüsteem piirab tema tegevust. Kui parasjagu ametis olev president soovib, et ta valitaks tagasi ka järgmiseks viieks aastaks, siis peab ta käituma ettevaatlikult ja otsima kompromisse võimuerakondadega. See aga tähendab, et ta pole enam oma otsustes vaba.

Eesti rahva poolt valitud president kasutaks julgemalt talle juba antud volitusi ja ei kardaks teha otsuseid ning avaldusi, mis ei meeldi valitsusele või parlamendile. Eestile on vaja presidenti, kes tõesti tasakaalustaks erakondade ning valitsuse üha kasvavat rolli meie parlamentaarse vabariigi juhtimisel.

Kindlasti aitaks aktiivsem ja sõltumatum riigipea tõsta ka presidendi institutsiooni usaldusväärsust, mis on kahjuks langenud rekordmadalale tasemele.

President ei pea olema elukutseline poliitik

Seni, kuni presidenti valib Riigikogu ja teatud juhtudel valimiskogu, on väga väike tõenäosus, et Eesti riigipeaks võiks saada mõni poliitikaväline, kuid rahva poolt kõrgelt hinnatud arvamusliider. Sobivaid kandidaate otsitakse ennekõike oma erakonna ridadest ja lähtudes oma koduerakonna poliitilistest eelistustest.

Vaadates viimaseid presidendivalimisi, näeme küll, et nii 2006. kui ka 2011. aastal oli võimalike presidendikandidaatide seas ka parteituid inimesi, kuid neil ei olnud reaalselt võimalustki ametisse valituks osutuda. Juhtivad erakonnad leppisid lihtsalt omavahel presidendi isikus kokku ja edasine oli juba vormistamise küsimus.

Lähtudes asjaolust, et president peab olema päevapoliitika ülene riigipea, kes näeb ühiskonda ja rahva huvisid laiemalt, aitaks erakonnaväline president Eestit kindlasti tasakaalustada. Meil oleks ainult hea meel, kui Eesti tulevaseks riigipeaks saaks näiteks teenekas diplomaat, sotsiaalteadlane, kirjanik, akadeemik, ülikooli rektor või mõni muu väärikas inimene.

Varasem positiivne kogemus

Nagu me hästi teame, viidi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesed presidendivalimised läbi 1992. aastal ning need toimusid kahes voorus. Esimeses hääletusvoorus valis Eesti rahvas. Enim hääli kogus toona Arnold Rüütel, keda soovis presidendiks üle 195 000 kodaniku, ehk 41,8% osalenutest ning teise tulemuse saavutas Lennart Meri, kogudes 138 317 häält, ehk 29,5%. Tubli tulemuse saavutas veel professor Rein Taagepera, keda toetas samuti üle 100 000 Eesti Vabariigi kodaniku.

Kuna ükski presidendikandidaat ei saanud üle poole hääletamisest osavõtnud valijate häältest, läks valimisõigus Riigikogule, kes valis kahe rahva poolt enim hääli saanud kandidaadi seast Vabariigi Presidendiks Lennart Meri.

1992. aasta valimised näitasid ilmekalt, et Eesti rahvas on pädev endale presidenti valima. Enim hääli saanud kandidaadid olid riigipea ametisse igati sobivad ja tõesti päevapoliitika ülesed riigimehed. Eesti rahva tarkust ja ettenägelikust tõestab veel fakt, et kaks toona suurima toetuse kogunud kandidaati valiti varem või hiljem Eesti Vabariigi presidendiks.

Sümboolne on ka tõik, et nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütel, kes on vaieldamatult Eesti ajaloo ühed suurimad riigimehed, on avaldanud tugevat toetust presidendi otsevalimise ideele. (2001. aastal ametist lahkudes algatas president Lennart Meri Riigikogus koguni põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, et järgmised riigipead valitaks rahva poolt otsevalimiste teel.)

Rahva soov

Rahvakogu arutelupäeval osalenud peaaegu 300 inimesest toetas presidendi otsevalimisi küll veidi alla poole, täpsemalt 41%, kuid oleme jätkuvalt veendunud, et Eesti rahvas soovib tegelikult ise oma riigipead valida. Seda on tõestanud mitmed varasemad arvamusuuringud ning ilmekas on ka fakt, et Rahvakogu arutelupäevaga samaaegselt läbi viidud Postimees Online gallupis toetas 70% otsevalimiste ideed. Mainitud küsitluses on vastanute arv ligi 30 korda suurem kui Rahvakogu arutelupäeval (28.05.2013 seisuga 8 637).

Kindlaim viis rahva eelistuste väljaselgitamiseks on laiapõhjalise arvamusuuringu läbiviimine või põhiseaduse muutmise küsimuses rahvahääletuse korraldamine. Rahvas tervikuna on alati targem kui tema juhid ning rahva seisukoht antud küsimuses peab olema otsustav.

Kokkuvõte

Eesti riigipea kanda on lai roll kogu ühiskonna esindaja ja päevapoliitiliste huvide tasakaalustajana. Seetõttu on vajalik rahva reaalne ja otsene kaasamine presidendi valimistel, mis omakorda tähendab, et Riigikogul tuleb loovutada presidendivalimise õigus Eesti Vabariigi kodanikele.

Kindlasti soovime rõhutada, et me ei soovi muuta Vabariigi Presidendi õiguseid ja kohustusi. Eesti on täna ja ettenähtavas tulevikus parlamentaarne vabariik. Küll aga on meil aeg võtta eeskuju demokraatlikest Euroopa Liidu maadest ning seadustada presidendi otsevalimine. Ainult siis saame öelda, et austame Eesti Vabariigi põhiseadust, mille järgi kuulub kõrgeim võim rahvale.