Olavi Ruitlane: Riigikogu vastutus on mull
Vastutus tähendab asjaolude korral ka vastutuselevõtmise võimalust! Riigikogulaste ja kõrgemate riigiametnike puhul ma sellist võimalust ei näe.
Üks mu hea sõber, palju kohut käinud mees ütles: alamastme kohtus on kohtunikud nii lollid, et oskavad vaevu paberilt maha lugeda, ringkonnakohtunikud on kõva samm edasi ja riigikohtu poisid on juba ülikõva ajupotentsiaaliga mehed.
Alamastme kohtusse riigikogulane tavaliselt ei satugi, ta pole üldjuhul nii loll. Ringkonnakohtus teeb üks tippadvokaat mängeldes süsteemile ära ja riigikohtus, geniaalsete amentnike vastu, on riigikogulasel taskust niipalju „vastutusepapp“” välja käia, et palgatakse tippadvokaatide armee, kes lööb süsteemi massiga.
Ja üldjuhul pahalane võidab, sest riik ei käi mehe vastutuselevõtmiseks nii palju pappi välja, kui riigikogulane või kõrge riigiametnik seda enese puhtakspesemiseks teeb. Sa võid olla ükskõik kui Elmar Sepp, aga pärast kohturetke oled jällegi Jeesus Kristus.
Keskmine palk, mida korrutades riigikogulane elab, on samasugune mull nagu tema tohutu vastutuski. Keskmise palga tirivad üles riigiametnikud, Tallinna ja teiste suuremate keskuste töölised. Seal, kus raha liigub, saab seda palkadeks maksta.
Ega ei olegi ju kahju, kui keegi hea töö eest head palka saab, aga nõme on näiteks ääremaa jobukese elu, kes maksab oma lahutatud, korralikku kümnetonnist riigipalka saava eksnaise kätte lapseelatist 2175 krooni kuus, mis keskmise palga järgi arvestatud ja mis on seadusega lapsele ette nähtud kuumiinimum. Aga jobukott saab oma sibitöö eest 4500 kätte, maksab üle kahe tonni ära ja peab enda elushoidmiseks sõrme imema.
Kui Juhan Liiv praegu elaks ja oleks oma oletatavale lapsele elatushagi mõstmise suhtes kohtuistungil, hakkaks ta samamoodi 2175 kuus maksma ja tema halina peale, et ta pole elus korraga nii palju raha näinud, kostaks kohtunikult: teil on kohustus otsida endale uus tegevus, millega kohust lapse ees täita.
Ma arvatavasti õpin ajaviiteks needuste pealepanemise ära. Mitte mingi kohaliku vusserdaja käest, kellele ufod lollust kiirgava teemandi pähe monteerinud, vaid ehtsa voodoovärgi. Sõidan Haiitile, tudeerin seal kohalikku rahvameditsiini ja panen iga elusoleva autori luuletuse ja teksti peale säärase needuse, et kõikide, „ülima vastutuse“ järgi palka saavate inimeste lastel, kes õpikust luuletust loevad, kukuvad silmad peast. Otse lauale. Nautige siis tasuta kooliharidust. Küll ma need inimesed ära tunnen. Lihtne! Voodoo pluss see, et ma oskan keskmist palka lugeda ja korrutada.
Ma teen ausa ettepaneku keelata seadusega emakeeleõpetajatel lastele kõige muu kui tähestiku õpetamise. Sõnu võib kah moodustada, aga kui õpetaja tahab lastele kas või lehekülje elusoleva kirjaniku teksti ette lugeda, peab kirjanik selle eest eesti keskmist pappi saama. Kui mitte väga kalli advokaadi tund, mille jooksul ta sirgeldab leheküljele mõne üksiku sõna poolsegast, tavainimestele arusaamatut joga, maksab kaheksa kuni kümme sotta, siis kirjaniku tähemärgi hind ei tohi olla madalam.
Kunstnikega samamoodi, vaatad korra pilti ja paned raha lauale. Kui midagi jäi kripeldama ja veel korra vaatad, lisad raha. Ainult arhitektid ei peaks halligi saama. Nad saavad niigi. Iga kord, kui ma Tartu kaubamajale otsa vaatan, peaks kaubamaja isiklikult mulle peale maksma.
Aga Eesti riigis muretsetakse ainult ühe asja pärast korraga. Kord on teema arstide ja medõdede palk, siis riigikogu omade, selle järel bussijuhtide, siis jälle riigikogu omade kord, edasi tulevad politseinikud, siis riigikogulased, siis õpetajad… Niimoodi!
Ma teen veel ühe ausa ettepaneku: kultuuriministeerium laiali saata. See ministeerium ei näe loomerahva, kirjanike, kunstnike jt diskrimineerimist, alavääristamist. Toimub otsene holokaust ja selle eitamine. Või siis kutsuda kultuuriministriks Efraim Zuroff. Olgu muuga, kuidas on, aga tal jätkub vähemalt julgust ja tulihingelisust omade eest seista.
Tegelikult on praegune riigikogulaste palgateema teisalt mõttetult üles haibitud — lihtinimese jaoks ei ole tegelikult vahet, kas Ain Seppik ja Ester Tuiksoo saavad kuus milli või söövad prügikastist. Kui on vahet, siis tuleb see kadedusest. Teema on samas osale erakondadele hüppelauaks: nää, meie tahame õiglust, meie ei taha niipalju, meie küll nii ahned ei ole.
Vaja oleks ainult veidike arvutamist ja keskmine palk sinna nihutada, kus ta tegelikult asub. Ja mõelda, kas matemaatiline keskmine on tegelik Eesti keskmine. Siis saaks selgeks, kui heas või sitas seisus me hetkel tegelikult oleme.
