Olavi Ruitlane: Peltsebul on paendlik
Tema niuete ümber oli nahkvöö ja ta sõi rohutirtse ning metsmett. Peale selle, et Johannes ristida armastas, on teada, et ta nõudis kuningas Herodeselt, et see oma patte kahetseks, mille eest viimane tal lõpuks pea maha raiuda lasi. Üks patt kuningale ees või taga.
Rohutirtsude ja metsmee jutt pärineb Pühalt Markuselt ja on loomulikult kaheldava väärtusega. Esiteks on rohutirtsud päris jälgid ja teiseks - kust Johannes neid seal kõrbes hankima pidi? Metsmett niisamuti. Ta võis heal juhul skorpione süüa, kõikvõimalikke sisalikke, madusid ja kaktusi. Võib-olla isegi liiva, aga kindlasti mitte tirtse.
Veel tundub mulle imelik, et sugulased Jeesus ja Johannes trehvasid mõlemad kohe pärast pööripäeva sündima. Aga noh, võib-olla Jumal tahtis nii. Ja samas, ega sel ajal sündimine inimesele kohe automaatselt tea mida kaasa ei anna - Heli Lääts on jaanipäeval sündinud, Roman Baskin on jõululaps ning mingeid silmapaistvaid paravõimeid pole minu meelest kumbki ilmutanud.
Jõulud jõuludeks, aga jaaniöö -ja päevaga seoses on eestlaste pärimuses rohkem kurjavaimu kui jessukest. Samas loogiline - jumalat palu põlvili ja ta ikka ei tule, õnnetust samas pole vaja enamasti kutsudagi, see tuleb ise ja tavaliselt isegi ei hüüa tulles. Vanad eestlased olid selles mõttes suhteliselt praktilised ning haarasid abi järele, mis käepärasem.
Vanatühi oli pärimuse järgi suhteliselt alaarenenud vennike, kellest suvalise rehepapi taip kergesti üle käis. Ta tuli lihtsalt välja kutsuda ja siis teda osavalt tillist tõmmata. Jaaniöö oli Jama väljakutsumiseks üks sobivamaid aegu aastas.
Aeg-ajalt Peltsebul muidugi sai aru, et teda kepitakse, keevitas endal juhtme kokku ning saatis siia rootslasi ja venelasi laamendama, vahepeal katku möllama. Aga see oli mingigi tagasiside. Jumala satelliidi orbiit jooksis eestlaste jaoks selgelt liiga kõrge kaarega.
Kuradi väljakutsumiseks tuli jaaniööl kella 12-ks nelja tee ristile minna. Mineja pidi olema vanamutt, ta pidi sinna teeristile kusema ja samal ajal üle õla vilistama. Oligi kuri kõpsti kohal ja täitis kõik soovid mis ette anti. Ega muistne eestlane palju tahta osanud, pikemat lina, suuremat viljapead ja naabrile sarlakeid oli enamasti kõik mida ta välja mõelda suutis.
Jaaniöösiti olid kõik teeristid kusevaid vanamutte täis ja igaüks tõmbas Vanatühja nagu magnetiga. Tihtilugu jõudis ta ühele teeristile, hakkas soovi täitma, kui naaberkülas või maakonnas juba keegi teeristil soristas. Käis ainult "plinn" ja kurat tõmmati nagu tuust läbi õhu uude kohta. Selle lühikese ajaga mis koiduni jäänud, lohistati ta enamasti hingetuks. Muudkui plinn ja plinn - Mulgimaalt Virru, plinn ja Virumaalt Harjumaale, Harjumaalt Võrumaale.
Alles esimesed koidukiired lõpetasid poolsurnud Peltsebuli piinamise ja tänamise asemel kostus teeristidelt tema suunas ainult roppu sõimu. Need, kelleni ta ei jõudnud, olid maruvihased - neil ei jäänud nüüd muud üle kui Jumala poole pöörduda, aga see läks tihtipeale liiga kalliks maksma. Ühel korral oli selle hinnaks lausa 700 aastat orjaaega.
Praegusel ajal Vanatühja nii lihtsalt ei lüpsa. Kergelt kutsud välja küll, aga kui kolmanda klassi laps võtab kalkulaatori peal kuupjuurt, siis ei maksa lootagi, et Kuramus siinusest ja tangensist ei taipa. Kui vanasti, jaanipäeva öösel läbi vee mindi, leiti hommikul saapa sees raha, kui praegu üritad, leiad ainult märjad jalatsid.
Aga välja, jah, on teda nali kutsuda. Näpid jaaniöösel natuke ilma kondoomita sõnajalaõit ja ongi korras. Paned jala gaasipedaalile ja loed enne natuke pudelist, millel kirjas, et saa vabaks eesti meri, ja bingo!
Teinekord ei pruugi ta kohe kõri kallale tullagi ja alustab tasahilju - helistab sulle Vanamees peenikese naisehäälega ja pakub krediitkaarti, teinekord paneb sulle postkasti reklaamlehe, kus müüb odavalt akudrelli või sitamajapaberit. Kui sa kutsele vastad, oled ennast samahästi kui maha parseldanud.
Jumala kanalid on nüüd ju samamoodi kaasaegsed, aga sealt ei kosta endiselt muud kui halleluuja. Peltsebul, vana m..n, on aga paendlik, ta räägib sulle astmelisest tulumaksust, topib küttepuudki ahju ja kartulid panni peale... Ja naerab Jumala üle kaupluste šašlõkiriiulitel, küsides nende kaudu samahästi kui otsesõnu: Noh oinapead, kus on tallekese koht?
Sünnipäevalaps Johannese tähtpäev sunnib mind ikkagi ka pisut manitsema. Kainuse ja kasinuse poole. Vanad eestlased uskusid, et kui enne jaanipäeva ühe parmu ära tapad, kasvab üheksa asemele. Mina tean, et kui üks parm ennast jaanipäeval ise ära tapab, ei sünni sellest mitte ühtegi uut.
Ja poiskõsõ, traditsioon om kõgõ tähtsämb... Inne kui sõnajalaõiõ mano läeti, kaege, et lehmäle olõssi pärg päähe pantu!
