Olavi Ruitlane: Nõuan kohest väljasuremist
Idiotism vabariigis on ületanud igasugused piirid: riigikogu liige Imre Sooäär kogub allkirju Eesti teede tolmuvabaks muutmise toetuseks… Ole hea mees, Imre, mine õue, vaata, väljas on talv, tolm ongi kinni, ok, ma kirjutan su paberile alla, aga pärast on su halvastiprinditud nägu kusagil valimiskastil ja targutab, et sina, aumees, lubasid tolmu kinni panna, ja panidki. Aga ole siis nii kõva mees ja vaata, et põllud ka tuulega ei tolmaks ja et kevadel ei oleks seda õietolmu, mis allergikutele ei meeldi.
Nii ongi — seni, kuni pooled valitud tarkpead tolmu kinni panevad, degenereerub rahva vaim, muutes rahvuse säilitamise mõttetuks.
Mujal maailmas pannakse tolmu asemel oligarhe kinni, kui väga suuresti keerutama hakkavad. Vahel pannakse niisamagi kinni. Või topitakse suu vastikut plutooniumit täis. Meie pisikesed oligarhid tunnevad end turvaliselt — Kruuda suhu ühtki ampsukest plutooniumi ei mahukski, mees on kõrvuni suhkrut täis. Nii täis söönud, et tagumik kleebib ja selle pühkimiseks peab kogu käibeloleva pabermeedia ära ostma.
Juhan Paadami suhu jälle seda keegi ei topi, mees on õigust täis nagu kohalik Gazprom, omab suures osas isiklikku kohalikku eurovisoonibisnessit, sisuliselt õigust enda nimel Euroopas Eestimaad esindada. Pärast eelmise aasta kaotust teatas Paadam närviliselt, et “räägib oma heliloojatega”! Blokeeris avaliku konkursi ja likvideeris sellega eelvoorus igasuguse demokraatia. Mees on juba liiga segi, taipamaks, et meesterahva esimene ja viimane iskilik helilooja on see imelik asi, mida ta pissile minnes näppude vahel hoiab.
Milleks on vaja sellist rahvust säilitada? Kui need kümme viimast euroeelvooru lugu on kõik, mida meie rahvuslik potentsiaal võimaldab, siis taotlegem, kellel veel pea otsas, Läti kodakondsust. Või Nikaraagua! Mina ei tee rohkem lapsi riiki, mille andekamad, silmapaistvamad ja nähtavamad inimesed on hitimees Lõhmus & Co.
Kuidas siis eestlase vaim niimoodi ära väsis? Miks laps raamatut ei loe? Miks naine ei sünnita?
Üks lahe brutaalne väljapääs oleks uues energiapoliitikas. Kella kuuest õhtul elekter terves riigis maha ja kella kaheni öösel seda miski raha eest tagasi ei saa. Vanainimesed hakkavad kohe, kui “Vaprad ja ilusad” ära jääb, tegevuse puuduses ohjeldamatult linade vahel nihelema, lapsed ei saa veidi aega Oggyt ja kurje prussakaid, ning peagi on vana hea Eno Raud jälle petrooliumilambi kõrval mõnus kaaslane. Öösel, kui kusagil signalisatsiooni ei ole, varastatakse Eestimaa täiesti paljaks, aga see variant toetabki ainult vaimseid väärtusi, ja õnn ei ole niikuinii rahas.
Eestis on jällegi tunda plaanimajanduse hõngu, Savisaare viisaastakud ja Ansipi viieteistaastakud. See vanade punaste sovjetlik jura tuleks lõpetada ja energia suunata sinna, kus seda tõepoolest vaja läheb. “Terve” mõistusega poliitikud lasevad erakondade kaupa nõmedal pronksist sõdurijunnil endi ajusid jebida? Mina lõikaks pronksmehel keevitusega jalad alt, paneks ta valgest metallist kitse seljas Saatse piiripunktis põrgu väravasse, ja las ta seal siis olla. Ja punkt. Möga lõpp. Üks Kalevipoeg merre näoga soome poole, teine jalutu invapoeg Saatsesse vene numbriga autosid vahtima. Ei pea jälle Kangrole ega ühelegi teisele kujurile meelehead-paha valmistama.
Ülejäänud energia ja valimisplakatite pealt kokku hoitud papi võiks suunata uude, kõiki meediakanaleid kaasavasse haridusprogrammi, mis hakkaks lapsega alates kolmandast eluaastast peale tegelema! Kui raamatut on raske kätte võtta, peab selle esitama esialgu kuidagi teistmoodi, kaasaegsemalt. Praegune internetikeskkond lastekas.ee on kordi kõvem sõna kui udupeade illusioon 15 aastaga rikkamate riikide hulka trügida. Küsimus oleks, et kas need oleme meie, kes 15 aasta pärast seal rikaste keskel on? Või ukraina keevitajate ja kurdi kokatädide sünnitatud eestlased? Vaja on harivaid omasaateid, uusi “Mõmmisid ja aabitsaid”! ja praegused vägivaldsed ja odavalt sisse ostetud “Munnid ja kaabitsad” tuleb kohemaid eetrist kõrvaldada. Ei ole vaja ajada raske reklaamiraha eest möga, milles õnn on ja milles pole. Ära räuska “Tehtud”! Pole ju? Tegele lapsele hariduse võimaldamisega, karvase kõhuga poliitikloom, küll siis see tark laps õnne ära jagab, kui ta teda näeb.
Praegused emapalgad ja vanemahüvitised on just täpselt sellised emakarentimised, nagu Irja Vaher hiljaaegu mõista andis. Riik üritab endale viimases hädas alamaid liisida. Asotsiaalsed inimprinterid saadakse sedaviisi papiga motiveeritult tööle, aga pole ju enam 90. aastate algus, mil lapse kasvatamine suht normaalselegi perekonnale parajaks koormaks oli. Praegu jõuab lapse üles kasvatada, tõukoera pidamine näiteks on tükk maad kallim, suur peni sööb kuus tuhande krooni eest, haugub vastu, lõhub kingi nagu kuus last. Aga ikka näed päris tihti mõnda rõõmsat tädi, kel kolm koera korraga nööri otsas.
Aga äkki on eesti naised siiski vägagi sünnitusaltid? Äkki on tegemist hoopis probleemiga, et mees tõmbab aastas kümme kuud Norras maju püsti ja armas truu elukaaslane kodus peab suurema osa abikaasaga suhtlemisest telefonitsi korda ajama? Kuidas sa siis niiväga sünnitad, hüvitatult või ilma… Muidugi, ega telefoni teel viljastumine tulevikus võimatu ole, usun, et mõne aja pärast on eesti poisid skype’ilegi sellise lisavidina juurde leiutanud. Ometi midagi uhket näruse tuljaku kõrvale.
Kole silmapilt, lapsed, need, kes läbi häda siiski ära sünnitatud on, mängivad tagahoovis neegrigängi. Tatipritsid vaatavad, selle asemel et õhupalli täis puhuda, kuidas arvutimängus GTA-autoga teisele tagant sisse või kellelegi kuuliga otsaette sõita. Sellelaadsed asjad, lisaks üldine poliitiline koostöövõimetus riigis — koos meedia ülima hoolimatusega väiksese tarbija suhtes — ongi olukorra nii kaugele ajanud, et rahvusena väljasuremine muutub mõttena tasapisi järjest valutumaks.
