Öise Vahtkonna kogunemine Sinimägedes on mõnitus
Küll aga jõudis ta ühel õhtul varustusega eesliinile ja pidi hakkama hommikul tagasi minema. Eesliinil olid sel hetkel saksa keelt kõnelevad sõdurid.
Aga hommikul ärgates polnud kaevikutes kedagi — taandumine algas. Taandus ka minu isa. Tal oli õnne: nende kolonn läks Porkuni peale, aga isale paistis enne Assamalla kodumets.
Nii ta pääses. Ja võeti mõni kuu hiljem sunniviisiliselt Nõukogude sõjaväkke. Kui oli metsast redust välja tulnud.
Isa kuulus 20. diviisi koosseisu. Seega oli ta fašist. Loogiline tänapäeva Vene propagandast lähtudes. Kuna ta oli Nõukogude armees, oli ta sõjaveteran, sai korduvalt medaleidki. Nagu neid jagati.
Sellest lähtudes oli ka Nõukogude armee fašistlik…
Olengi ise alati neid –isme, pruuni ja punaseid, äärmusteks pidanud. Selle vahega, et punane tappis meeletult oma rahvast. Juba enne sõda, sõja ajal ja peale seda. Ja ärme ka unusta, et sunnitöö- ja koonduslaagrid tekkisid ikka enne Venemaal, Valge mere ääres, üsna peale punase -ismi võimuhaaramist… Hitler vaid õppis sealt.
Eesti meestel ei olnud nende -ismidega tegelikult midagi pistmist. Nemad kaitsesid oma kodu, oma naisi ja lapsi. Sest teati neid jubedusi, millega venelased 1941. aaasta taganemisel hakkama said. Ka minu isa onu lasti oma viljapõllul maha, taganejate poolt, profülaktika mõttes. Jäi lihtsalt ette…
Suuresti ka sellega on seletatav vaprus, mida Relva-SS-mundris Eesti mehed Sinimägedes ilmutasid. Teati ju, et see on viimane võimalus, pigem siis juba auga surra kui alla anda.
Aga tulijate au? Sügisel, just päev enne seda, kui isa hakkas vene sõjaväkke minema, tuli tallu kamp nõukogude vormis sõdureid. Autoga, marodööritsema, rüüstama ja tapma. Õnnetuseks neile oli isa juba mundris, just valmistus minema. Ja vint oli ka käepärast…
Et sellised siis kommunismiehitajad, kes meid „vabastasid“.
Seega vallutajate heroiseerijate kogunemine samas Sinimäel on kui mõnitus minu isale ja minule, kes me oleme Eesti Vabariigi kodanikud. Mul on kahju, et sellist asja lubatakse.
