Nuhkiv ajakirjandus ja lahmiv telestaar

Eesti mõistes staar Marko Matvere kirjutas oma firma aruandesse surmasoovi "nuhkivatele ajakirjanikele". Ta seadis kivi keset teed, jäädes ise itsitades põõsasse vaatama, kas mõni juhm selle otsa komistab. Muidugi komistas.

See, et Matvere avalduse peale nii paljud solvuvad, on omaette naljakas. Võllanaljast ei tohiks ju häiritud olla keegi, kes end “nuhkivaks” ajakirjanikuks ei pea. Kui öeldakse “pedofiilid peaks kastreerima”, ei tunne peaaegu keegi ju selle peale õieti midagi.

Matvere sõnadele järgnenud mõnede ajakirjanike ja paljude tavaliste inimeste nördimus — ja sellele omakorda järgenud parastamislaine — on märk. Märk millest? Sellest, et eesti inimene on taktitundeline ja et igasugune surmasoovimine on talle vastuvõetamatu? Sellest, et ajakirjanikud häbenevad salamahti oma tööd, tunnevad ennast “nuhkivatena”?

Kogu see skandaalinatukene on kindlasti märk sellest, et ajakirjanduse, üldsuse ja avaliku elu tegelaste omavahelisse suhtlusse on meil “küüneviha sisse läinud”.

Need, kes täna parastavad ajakirjanikke, sõimavad homme purjus peaga rooli istunud näitlejat, kelle “vägitegudest” seesama pähh-ajakirjandus kirjutab. Need, kes ajakirjanikele surma soovivad, hüppavad järgmisse telešõusse, mis nende karjääri edasi aitab. Need, kes täna näitleja peale toimetustes solvuvad, pommitavad homme tema naist telefonikõnedega, et saada kinnitus “olulisele” faktile: “Kas su mees kuses keset Taksopargi ristmikku?”

Nukker on. Kultuuritus võib valitseda ka nende keskis, kes nime poolest kultuuri teevad. Ajakirjandust on järjest vähem, meediatooteid üha rohkem. Rahvas on järjest rumalam, mõistmata isegi seda, milleks ettevõtete aastaaruannete lugemine kasulik on.