Läbimurret ei toimu, kui me ei jõua selgusele, mis takistab ennetusel edukas olemast. Formaalselt on meil kõik olemas: laiaulatuslik strateegia, mitmed (kahjuks enamasti lapseohtu) peaspetsialistid ja analüütikud, hulgaliselt rohujuure tasandi ennetajaid. Isegi raha on olemas. Mida ei ole, on tulemus.

Toon välja kolm põhilist AIDS-i ja narkoennetuse edukust takistavat faktorit:
• võimetus eristada tähtsaid ja vähemtähtsaid asju ehk teisisõnu: nikerdades vähemtähtsa tegevuse kallal jätame tegemata kiireloomulised ja tähtsad asjad;
• oskuse või tahtmise puudumine analüüsida tehtud tööd. Ma ei väsi meie analüütilist tegevust ja teaduslike uuringuid „tikkimiseks” nimetamast. Ilus tuleb välja, kuid ei ole ei haaret, probleemi ei nähta tervikuna;
• keegi ei vastuta valede otsuste eest. Neiukestest „peaspetsialistid” vahetuvad sellise kiirusega, et aastate taha vaadates jääb AIDSI-ennetusest missinduse mulje.

Ennetajad seostasid suuri lootusi valitsuse HIV/AIDS-i vastase komisjoni loomisega. Kahjuks pole komisjon seni võimekust üles näidanud, kuigi tema potentsiaal on suur. Komisjoni kuuluvad mitme ministeeriumi ja kolmanda sektori esindajad. Varem ministeeriume pidi ringiratast käinud probleeme on nüüd põhimõtteliselt võimalik lahendada ühel istungil.

Kuid kõigepealt on vaja probleemid püstitada. Kui seda pole tehtud, siis jääbki komisjon kuulama ettekandeid „tikkimisuuringutest”, kinnitama laialivalguvaid plaane ning olema kenade inimeste kohtumispaigaks.

Haridusministeerium ei tegutse

Esimeseks proovikiviks komisjonile on sellel aastal koolilaste tervisekasvatuse probleemi püstitamine ja lahendamine.

Teatavasti lõpetas 30.09.2007 töö Eestis Global Fund (GF), mille abil rahastati nelja aasta jooksul suuremat osa HIV/AIDS-i ennetamisest. Eesti riik võttis enda peale kohustuse jätkata täies mahus kõiki GF projekte. Tervise Arengu Instituut (TAI) võttis GF-i projektid üle.

Erandiks jäi koolinoorte HIV/AIDS-i ennetamise projekt, mille riikliku strateegia kohaselt pidi üle võtma haridus- ja teadusministeerium. Pidi, kuid ei võtnud. Põhjus on teadmata, sest ühtegi tõsist argumenti pole sealtpoolt tulnud. Ennetajate survel ja mõistes, et tööd koolides on vaja jätkata, pikendas TAI oma osalust projektis 2007 lõpuni, andes haridus- ja teadusministeeriumile ettevalmistusteks aega.

Nüüd on meil juba veebruari keskpaik, haridus- ja teadusministeerium pole aga teinud kõige vähematki. Paari kuu pärast algab koolides kiire aeg ja ennetajate jaoks pole neil enam aega.

See on näide, kuidas vähem tähtsate asjade tegemise taha vajus kõige tähtsam — noorte koolitus. HIV/AIDS-i statistika näitab selgelt, et juba paar aastat on kõige suuremaks ohurühmaks HIV-nakkuse suhtes tavalised noored: üldine HIV-nakkuste arv ei vähene, ligi pooled kõigist nakatunutest on nooremad kui 25 aastat, 15-19-aastaste noorte seas suureneb dramaatiliselt nakatunud tüdrukute arv (võrreldes 2006. aastaga neljakordne tõus!).

Noorte teadmised kahanevad järjest

Epideemia pressib jõudsalt noorte populatsiooni sisse, samal ajal kui ennetamine on muutunud nullilähedaseks. Siin ei saa ennast õigustada ei uute õppekavade valmimise edasilükkamisega ega ennetamisspetsialistide puudumisega hariduses. Pikaajalisi plaane tuleb loomulikult teha, sest meie eesmärk on tervisekasvatus alates algkoolist kuni gümnaasiumi lõpuklassideni — igale vanusele temale sobival tasemel. Ei ole tähtis, kas tervisekasvatus on eraldi aine või mõne teise aine koostisosa, aga ilma selleta ei saa kasvatada tervet põlvkonda.

Praegu, mil poliitikud vaidlevad õppekavade üle ja ministeeriumid jagavad maid, ei tohi ennetustöö koolides katkeda. Kuigi praegune „tuletõrjuja”-meetod — võõrad ennetajad tulevad kooli, valgustavad „korraks vaid” ja lahkuvad — ei ole optimaalne, on see on ikka parem kui mitte midagi. Asjaolu, et koolilapsed on ennetuseta, ennetajad on tööta ja ennetusraha seisab riigieelarves kulutamata, näitab meie riigi suutmatust ja hoolimatust noorte tuleviku suhtes.

Ka uuringud näitavad, et noorte teadmised HIV-ist jaAIDS-ist kahanevad, kuid alarmeerivat järeldust sellest uuringust pole tehtud. Selleks aastaks on HIV/AIDS-i tegevusplaanis kavandatud veel 18 uuringut! Ent milleks neid teha, kui me me neist järeldusi ei tee? Järeldus on see, et ametnike tegemata töö eest maksavad noored oma eluga — seda peavad endale teadvustama kõik, kes HIV/AIDS-iennetustööd korraldavad ja juhivad.

Ma isegi ei mäleta, et keegi oleks meil kunagi AIDS-i valdkonnas valede otsuste tegemise eest vastutanud. Ma ei ole verejanuline ja ei taha valede otsuste tegijaid võllas näha. Kuid vigade tunnistamist ja võimalusel ka parandamist sooviksin küll. Kuidas me elu paremaks teha saame, kui me lihtsalt astume untsu läinud asjast üle, andmata endale aru, et näiliselt administratiivse vea tõttu oleme kaotanud inimelusid?

Kes vastutab? Mitte keegi!

Praegu mäletavad juba vähesed, et antiretroviirusravi sai Eestis kättesaadavaks 1998 ehk kaks aastat hiljem kui teistes Baltimaades. Seetõttu kaotasid elu inimesed, kes ei jõudnud ära oodata päästvat ravi. Hiljuti mainiti Eesti HIV-positiivsete ühenduse ESPO 15. tegevusaasta tähistamisel, et 12-st HIV-positiivsest asutajaliikmest jäi ellu neli, teised surid ravi hilinemise tõttu.

Kes vastutab selle eest, et suures strateegiate tegemise õhinas kadus sotsiaalministeeriumi ametnikel mõni aasta tagasi alkoholivastane strateegia? Kas pole imelik: poliitikud murravad piike tühise meetme, öise alkoholimüügi piirangu üle, samas puudub üldine alkoholipoliitika. Noorte alkoholitarbimine on üleriigiline probleem, aga laps-spetsialistide näpuvea tõttu kadus teema lihtsalt kadus narkovastasest strateegiast! Tallinnas õnneks uue strateegia tegemisel seda viga parandatakse, kuid mis toimub mujal Eestis?

GF-i projektide käivitamisel ei võetud kuulda ettepanekut, et ennetustööl koolis tuleb luua jätkusuutlik süsteem: GF-i rahaga tuleb igas koolis välja koolitada mitu ennetajat ja anda neile võimalus omandada GF raames ennetustöö kogemus. Nii olnuks meil täna igas koolis oma ennetajad ning poleks seda kuristiku noorte ja ennetuse vahel. Ühe vale otsuse hinnaks on mitusada noort inimest, kes nakatusid hoolimatusest või teadmatusest.