Nelli Kalikova: Surm väetitele ja viletsatele?
Kui juba sellise õilsa elukutse esindaja, üks helge pea ja kuldsete kätega arst kutsub üles asuma selekteeriva meditsiini teele ehk jätma eluheidikud ravita, soovitades ka mitte kulutada raha kauaoodatud katseklaasibeebidele, siis on midagi väga halvasti. Eelkõige ühiskonnaga, mitte niivõrd tohtriga.
Teiseks aga võib nii mõeldes jõuda väga ebameeldivate üldistusteni. Näiteks mitte ainult suitsetajad ja alkohoolikud ei ole oma haigustes ise süüdi.
Me kõik oleme oma hädades ise süüdi
Võtame ülesööjad, kes ei oska teisiti oma stresse maandada; liikluseeskirja rikkujad, kes oma süül ennast ja teisi vigastavad; töönarkomaanid, kes rahunevad ainult infarktiga haiglavoodis maandudes; teismelised, keda uudishimu ja kodusoojuse puudumine narkolõksu meelitavad; uudishimulikud lapsed, kes näpud seinakontakti topivad. Me kõik oleme oma hädades ise süüdi.
Kus on siis see piir, mis lahutab neid, kes väärivad ravi, ja neid, kes ei vääri? Seda ei tea isegi jumal, ja ei peagi teadma. Ravi väärib iga haige juba selle pärast, et ta on inimene ja et ta elab tsiviliseeritud ühiskonnas. Sparta oli kaunis riik kaunite inimestega, kuid kas me tahaksime seal elada?
Võime lõpmatuseni vaielda, kuidas lühendada arstijärjekordi, kuidas teha kättesaadavaks ravimid ja haiglaravi, kuid kõik see on sõelaga vee kandmine. Kõik jalgrattad on juba leiutatud. Kuldvõtmeke sisaldub igavas sõnapaaris „profülaktiline meditsiin“ ehk „ennetav meditsiin“.
Tänapäeval on kõik aru saanud, et tasuta lõunaid pole olemas. Samuti pole olemas tasuta ennetavat meditsiini. Kahjuks pole ennetavat meditsiini meie riigis samahästi kui üldse olemas. Kuigi on kirjutatud arengukavasid ja strateegiaid, on ennetav pool ikka paberile jäänud.
Toon mõned näite valdkonnast, milles tunnen ennast koduselt. Aidsi ravile kulutame palju rohkem raha kui ennetamisele. Nii oli see 90. aastatel, nii on ka praegu.
Isegi selline elementaarne asi nagu koolilaste tervisekasvatus on alates 2007 septembrist täiesti soikunud, sest haridus-ja teadusministeerium pole selleks raha eraldanud. Tulemuseks on see, et iga praegu teadmatusest nakatunud noor inimene — kelle harimine oleks maksnud 20-30 krooni, — läheb meile 10 aasta pärast maksma 100 000 krooni aastas ravikuludeks.
Sama lugu on narkomaaniaga. Suhteliselt väike raha, mida oleks tarvis noorte huviringide, harrastuste ja spordi jaoks, kasvab miljoniteks: ravi, rehabilitatsiooni ja muude kahjude vähendamise peale, mille kasutegur on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Narkomaaniat meil samahästi kui ei ennetata, kogu aur läheb juba narkomaania küüsis vaevlevate noorte abistamisele (süstalde vahetamine, metadooniravi, rehabilitatsioon jms).
Ennetada on alati odavam kui ravida
Alkoholismist ei tasu üldse rääkida. Siin käib ainult oma saba tagaajamine. Aktsiisile panustatakse kui riigi olulisele tuluallikale, kuigi Euroopa teadlased arvestasid juba mitu aastat tagasi välja, et iga alkoholiaktsiisist saadud krooni tulu toob viis krooni kahju alkoholi kompleksse hävitava mõju tõttu ühiskonnale. Ainult et aktsiisikroon on riigil kohe taskus kõlisemas, kahjukroonid aga hajutatud meditsiini-, sotsiaal-, pereprobleemide vahel.
Vaatamata sellele, et noorte alkoholitarbimine laieneb iga aastaga, pole alkoholismi ennetamise riikliku strateegiat isegi mitte paberil. Erandiks on Tallinna linn, kus see strateegia on valmimisjärgus.
Südame- ja veresoonte haigused. Vaadake Soome poole: põhjanaabrid on on probleemi vältimise tõsiselt käsile võtnud ning ka ka häid tulemusi saavutanud. Miks ei võiks meie teha sama? Mehi niigi vähe, aga me laseme neil surra pensioniikka jõudmata!
Vähiprofülaktikas üritatakse üht-teist teha, kuid siin laiub veel lai tööpõld ühiskonna teadlikkuse suurendamisel. Ainult pooled naised tulevad rinnavähiuuringule, mida pakutakse tasuta, aga mis võivad mõrtsukhaigusest päästa. On see hoolimatus, kergemeelsus või käegalöömine, selles peab veel selgusele jõudma.
Majandus-, meditsiini- ja IT-teadlased peaksid ühendama jõud ja välja arvestama, kui palju maksaks Eestile korralik ennetav meditsiin ja kui palju maksab selle olemasolu või puudumine tulevikus. Uuringu tulemusi peaks arvestama nii tervishoiu korraldajad kui ka poliitikud.
Tervislik eluviis ja sport võiks ju ehk meilgi olla nagu Spartas, kuid pankrannik peaks siiski jääma kauni vaate nautimiseks, mitte väetikeste allaviskamiseks.
