Veebruaris lasti Paraguays Arroyito külas maha Benjamin Lazcano. Mootorrattaga sõitnud mehed lasid tema kehasse 50 kuuli. Benjamin oli kohalike põllumeeste juht, kes võitles geneetiliselt muundatud soja kontrollimatu leviku vastu, kuna muundatud soja kasvatamine on sundinud Paraguay küladest lahkuma terved kogukonnad, toonud kaasa ennenägematu metsaraie, mürgitamise ja elukeskkonna saastumise.

Kümme aastat tagasi hakati Indias müüma põllumajandus-biotehnoloogiafirma Monsanto geneetiliselt muundatud puuvilla. Monsanto hea müügitöö tulemusena reklaamis seda lisaks firmale ka India valitsus, lubades põllumeestele palju suuremaid saake ja kasumit, ning väiksemaid kulutusi pestitsiididele. Tänaseks kasvatab geneetiliselt muundatud puuvilla 90% India põllumeestest ja see on toonud kaasa kriisi, mille lõppu ei ole näha. Heldekäeliselt jagatud lubadused geneetiliselt muundatud puuvilla kasumlikkusest ei ole täide läinud, tavaseemnest 1000% kallima seemne ostmiseks võetud suurte intressidega pangalaenud (väikeste intressidega laene Indias naljalt ei ole leida) aga sunnivad põllumehed viimase kriisist pääsemise võimalusena enesetapule. Iga kuu lõpetab elu enesetapuga üle 1000 India väikepõllumehe. Selle aasta märtsis tunnistas probleemi lõpuks ka India valitsus.

USA-s viis firma Monsanto selle aasta jaanuaris vähemalt 410 põllumeest ja 56 väikeettevõtet kohtusse patendiõiguse rikkumise eest. Nimelt on siiamaani patendiõigus sätestanud asju nii, et kui firma võtab tavalisest taimest geeni ja sisestab selle teise tavalisse taime, kuulub talle taim kogu täiega – sealhulgas kuuluvad talle selle taime seemned ja seemnetest võrsuvad uued taimed.

Need on kolm väiksemat või suuremat seika, erinevatest maailma kohtadest. Need on kolm seika sadadest. Mis meil nendega pistmist on?

Geneetiliselt muundatud taimed on märkamatult tekkinud meie lauale ja paljude teiste probleemide seas ei ole meil olnud mahti sellesse süveneda. Piret Väinsalu artikkel GMO on karuteene keskkonnale“ annab ülevaate sellest, miks GMO-d ei aita maailmal mitte edasi areneda, vaid on parimal juhul üks neist lühiajalistest lahendustest, mis pikemas perspektiivis ei ole jätkusuutlik.

Halvemal juhul – ja see on arengusuundadele näkku vaadates märksa realistlikum - probleemid süvenevad, sest kasutusele tuleb võtta aina mürgisemad umbrohumürgid, mis tähendab suuremat survet keskkonnale, lisaks tekivad taimede patenteerimisega seotud kohtuvaidlused ja kaasneda võib ka negatiivne mõju tervisele.

Kas süüa või mitte süüa GMO-sid?

Kui suur võimalus on Eesti tarbijal avastada enda toidulaualt GMO-d? Lihtsat vastust sellele küsimusele ei olegi. Muidugi võib vaadata, mis on kirjutatud toote sildile ja kui on kirjas, et "valmistatud geneetiliselt muundatud sojast", siis on sellega asi selge. Ent selliseid silte leiab peamiselt toiduõli pudelitelt.

Sildil taolise märgistuse puudumine ei taga aga GMO-de puudumist toidus. Kahjuks on kontroll GMO-de sisalduse üle äärmiselt puudulik. Veterinaar- ja Toiduameti viimaste avalikustatud andmete põhjal selgub, et 2011. aastal (värskemaid andmeid kodulehelt leida ei ole) võeti proove kümnest tootest, enamus sojatoodetest ja paar proovi maisitoodetest. Neljas proovis leiti GM toorainet väga vähesel määral (alla kvantifitseerimispiiri), nii soja- kui ka maisitoodetes (näiteks maisikrõpsud). Kuna aga sisaldus oli väike, ei ole tootjal kohustust seda märgistusel ära tuua.

Ühest proovist leiti soja 0,9% (sellest piirist alates peaks märgistama), ent "võttes arvesse 0.1%-list veapiiri" leiti, et märgistuse puudumine ei ole probleemiks. Kolm proovi kümnest olid võetud mahepõllumajanduse toodetest.

Mida sellest järeldada? Esiteks seda, et kümme proovi on väga napp arv. Uuriti vaid ühe soja liini esinemist (turule on neid lubatud palju rohkem, ehk siis teiste GM soja liinide kohta ei uuritud midagi). Tooraine (soja, mais) päritoluriigi kohta ei ole midagi võimalik välja lugeda, aga kauba päritolumaad vaadates ei ole tegu just nende riikidega, kus GMO-sid palju kasvatatakse.

Mahepõllumajandustoodetes on GMO-de kasutamine on seadusega keelatud ja kuigi loomulikult peab ka mahetoodete GMO-sisalduse üle ranget järelvalvet pidama, on siiski kummaline, et niivõrd väheste proovide kontekstis võeti kolm proovi toodetest, kus on üsna kindlalt ette teada, et seal GMO-sid ei ole.

Kuidas kontrollitakse turule mittelubatud (seega illegaalsete) GMO-de esinemist toiduainetes (selliseid avastatakse Euroopa Liidus igal aastal, näiteks mitmeid aastaid on leitud erinevates liikmesriikides Hiinast pärit illegaalset GM riisi), on ka ebaselge. Loomasööt on Eestis nii ehk naa praktiliselt täies ulatuses geneetiliselt muundatud, nii et kõikvõimalikku liha ostes võib arvestada sellega, et loom on toitunud GM sojast.

Seega ei pea olema vandenõuteoreetik, et oletada, et Eesti poodide sortimendis on oluliselt rohkem GMO-sid kui siltidel kirjas.

Geneetiliselt muundatud taimede ohutus

Geneetiliselt muundatud taimede ohutuse küsimuses ei ole üheseid vastuseid. Taimedesse on viidud sisse erinevad geenid, erineval eesmärgil, aga ohutuse uuringuid tehakse väga vähe, neid teevad firmad ise ja seega on küsitav ka uuringute kvaliteet.

Märtsi lõpus esitasid kuus keskkonna- ja teadlasteorganisatsiooni kaebuse Euroopa Kohtusse GM soja lubamise vaidlustamiseks. Intacta nime kandvat soja toodetakse küll põhiliselt Brasiilias, aga saaki kasutatakse peamiselt Euroopas toiduks ja söödaks. Hagi esitajate sõnul ei teinud Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA) oma tööd vastavalt seaduses sätestatud nõuetele ja seega ei oleks Euroopa Komisjon tohtinud oma jah-sõna anda.

Põllumajandus-biotehnoloogiafirma Monsanto ähvardas (samuti märtsis) Euroopa Toiduohutuse Ameti kohtusse kaevata, kuna EFSA avalikustas pärast pikki aastaid kestnud survet andmed Monsanto geenmuundatud maisi (NK 603) kohta. See juhtus pärast seda, kui prantslaste avaldatud teadusuuringu väitel soodustas mais katseloomadel kasvajate tekkimist. Siiani on firma enda poolt tehtud uuringute üksikasjad olnud salastatud info, nii et sõltumatutel teadlastel ei ole enamasti olnud juurdepääsu täpsele uuringu infole, kui keegi sooviks seda üle kontrollida.

Vähim, mida saab nende kahe sündmuse põhjal öelda, on see, et me võiksime suhtuda ettevaatlikult geneetiliselt muundatud taimede reklaamijate väidetesse, et GMO-de mõjud tarbijale on põhjalikult ja kvaliteetselt läbi uuritud.

Keelame GMO?

Ent toiduohutus on vaid pelgalt üks probleem paljudest. Küsimus on hoopis laiem: kuhu geneetiliselt muundatud taimede kasvatamine meid ühiskonnana viib? Kas meile meeldib see? Kas tahame maailma, kus artikli alguses toodud näiteid oleks aina rohkem?

Erinevate riikide valitsused ja elanikud suhtuvad geneetiliselt muundatud taimede küsimusse erinevalt. Aprillis nõudis Itaalia tervishoiuminister keeldu GM maisi (MON810) kasvatamisele Itaalias ja teistes EL riikides. See käik toob Itaalia lähemale teistele EL riikidele, kus GM maisi kasvatamine on keelatud: Austria, Kreeka, Luksemburg, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ungari.

Eesti Põllumajandusministeerium on siiani olnud geneetiliselt muundatud taimede osas „õlgukehitaval“ seisukohal: mais meil suurt ei kasva, soja ammugi mitte. Kuid huvi maisikasvatuse vastu Eestis suureneb, sest maisisilo on piimalehmadele odavam energiasöödaks toota, kui teravilja.

Isegi siis, kui jutt on käinud rapsist, mille seemned on väga kerged ja säilivad pinnas, mida kasvatatakse palju ja millel on Eestis metsikuid sugulasi, on Eesti valitsus olnud üsna apaatsel seisukohal. Ilmselt ei ole põhjust oodata, et valitsuse tasandil midagi lihtsalt niisama muutuks.

Tarbijana oleme me aga kõik läbi oma ostude seotud sellega, kuidas meie ostetav kaup mõjutab meid ümbritsevat maailma. Ja teinekord poes valikuid tehes võime mõelda, millise arengu meie valik kaasa toob.