Murutar: Tõsielukad peatab esimene surnud laps
Mulle jäi seriaaliseltskonna külaskäik meelde kahel põhjusel. Esimene meelde jäänud tõsiasi on SÜND. Sõitsin öösel vahepeal sipsti ära Jõelähtmele oma bernhardiini-piigat paaritama. Sündinud kutsikad on nüüd juba nelja-aastased.
Teine meelde jäänud märksõna on SURM.
Nelega juhtus tüüpiline asi, mis sedalaadi tõsielukates ähvardab. Ta unustas ajutiselt loodud reality-mulli sees elades avamaailma ja seal toimivad reeglid. Samas tabas teda vangisattunu tunne. Unustus ja vangistus kokku pani ta mõnel väljas käidud korral liiga palju napsitama, pidureid kaotades mõõdutult flirtima — mis omakorda tuleneb ju sageli turvatunde ja inimliku soojuse otsimisest. Kui Nele noormees nägi televiisorist svipsis ja olge-lahked-meeleolus mõrsjat, oli nende lugu lõppenud. Mispeale Nele viskus mobiilimastist alla.
Kõik. Elatud.
Siin minu juures mööda mere kallast patseerides ja longerot libistades ütles tüdruk ühe oma viimase avaliku lause: “Ma olen sündinud valel ajal ja vales kohas — tahaksin olla mõisaproua ja lihtsalt niisama elu nautida…”
Ehk järgmisel korral õnnestub.
Milleks on tõsieluseriaalid? Selleks nad ongi, et inimesed, kes (otsekui) valel ajal ja vales kohas sündinuina oma elust rõõmu ei tunne, saaksid elada liba- ja ase-elusid. Vaatajad saavad tugitoolist tõusmata turvaliselt ja ohutult seigelda, teisi arvustada, samastuda. Ja kõiki komentaariumides surnuks halvustada. Ise ei julge, ei viitsi, ei saa — ja selle, kes julges ja sai, tapaks sõnaga ära. Teate küll. Teie ju nii ei tee.
Need, kes tõsielukate kõhtu sisse ronivad, ise realitys osalevad, väidavad reeglina, et läksid sinna uudishimust — vaatama, kuidas sarja tegemine seestpoolt välja näeb, kuidas tavalisest nii erinev maailm välja näeb. Praegu on enamus osalussarju tehtud osalejate kodudes ja reeglina mingit eesmärki silmas pidades, kedagi aidata püüdes (“Võlast vabaks”, “”Üksikvanem otsib kaaslast”, “Tööotsija” jne).
Aga need lapsed, kes praegu vanemate tahtel lausa tõsielukate kõhtu tõmmatakse, on hoopis rämedamas seisus. On majandussurutis — ja inimesed katkisemad, kurjemad ja halastamatumad kui kunagi varem.
Vanemad lähevad võlast vabaks saama, tõehetkega heitlema ja naist vahetama selleks, et oma finantsraskusi ületada. Ent lapsed peavad oma tõehetked ja unelmate printsesside ära vägistamised läbi elama koolis ja muudes lastekollektiivides. William Goldingi kirjutatud “Kärbeste jumal” on oma lapsjõhkardluse kirjeldustes kahjuks tõene. Ja koolilapsed võivad seoses sellega, et vanemad oma võlakoormat telekas kokku lugesid või elu edenemise ja probleemide lahenemise lootuses naisi vahetasid, lihtsalt surnuks solvata ja alandada.
Kallis kadunud Luule Viilma väitis, et lapsed valivad endale ise vanemad. Me teame siia planeedile tulles, mida ise õppima tulime ja mida vanematele õpetada kavatseme. Kes on tulnud abiliseks, kes karistuseks. Kes leiutab töö-, kes tapariistu. Kui see nii on, siis ei pea koos vanematega naiste vahetusse sattuvaid lapsi ja nende tahtmatuid tõehetki haletsema. Seitse põlve järeltulijaid saab vanemate pattude eest — karma puhastub ja põleb — hõissa!
Sellest vaatevinklist võiks justkui üht olulist inimõigust — sõnavabadust — ülistada. Las vanemad möllavad ja lapsed lohisevad järel, seda nad selles elus Maa peale õppima tulidki. On üsna õhinas ja asja juures — õpivad elu, saavad kogemusi, viisteist kuulsuseminutit ja…
… ja siis ilmuvad telekasti vahendusel meie tubadesse ehmunud imikunäod. Õnnetud väikelapsed, kelle emad kaovad paariks nädalaks kodust. Vaevalt rinnast võõrutatud — keset kaameramehi, sihilikult esile kutsutud intriige ja tülisid. Et midagi vaadata oleks. Et liba- ja aseelu elajad rahul oleksid.
See on nüüd see koht, kus tahaks mingit saatesse minemise, kurja karja kutsumise ja solgutamise piirangut. Seda, et süüdimatud lapsevanemad väikelaste õnnelikku lapsepõlve ära ei rikuks, peaks küll avaliku sõna ja muidu inimeste vahelise suhtlemise liikluseeskiri reguleerima.
Minu kolme ja poolene tütretiba magab mul kaisus. Kõik välisreisid vaid ühe lühida erandiga on käinud koos Minniga. Mis neetud vägi see on, mis ajab ema kusagile siia samasse Eestisse võõrasse koju sobimatusse elulaadi juba ette aimatavalt põruma ja tülitsema — samal ajal, kui tema tita vahib hirmunud süütute silmadega kaamerasse?
Veel enam. Kui ma mõnel õhtupoolikul kodust ära olen ja 12aastane tütar meie talul ja loomadel silma peal hoiab, on ta juba nelja-viie tunniga täiesti läbi ja vajab pärast eriti suurt ja kanget portsjoni emmet.
Seepärast ütleksin mina igasugustele sellistele telesarjadele ja tõsielukatele, mis lapsi sel kombel lõhuvad, jäiga EI. Inimesed on sageli süüdimatud. Küllap te seda udupäisust ja saasta kommentaariumite põhjal teate — mina neis ei tuhni, aga tean ikka. Inimesed on pahatihti kohutavalt õelad ja halastamatud. Järelikult peaksid ühiselu reeglid, terve mõistusega arvamusliidrite kehtestatud eeskirjad lapsi kaitsma.
Telemaja uksel on valvur, kes sobimatuid tüüpe majjagi — mis siis veel otse-eetri-stuudiost rääkida! — ei luba. Lastekaitse, sotsiaaltöötajad ning teised kutsutud ja seatud peaksid olema need valvurid telesaadete ustel, kes ei luba imikuid ja maimikuid räsida. Produktsioonifirmades peaks toimima eluterve enesetsensuur ja siseregulatsioon. Kui asi läheb käest ära, vajutatakse hädapidurit ja katapulteeritakse lapsed.
Miks seda ei tehta?
Sest laste pisarad, emade nutt ja isade ahastus kogub vaatajaid. Jess, ma tahan näha, kui hullusti teistel läheb — siis on mul kogu oma armetu eluga ikkagi parem kui neil. Vaatajate arvukusest oleneb rahastajate heldus ja reklaamiturg. Järelikult on kangesti kahju loobuda kõigest, mis publikut paelub. Tragöödiad. Julmus. Verd, higi, pisaraid — leiba ja tsirkust!
Nii meil kui naaberriikides on tõsielusarjade pärast juba loendamatuid abielusid lahutatud, on ennast ja teisi tapetud. Millal küllalt saab? Millal lapsed telerinde eesliinilt evakueeritakse?
Eks siis, kui Nele, Talise ja Stanislovase juurde lendab esimene laps. Praegu tundub olevat katsetamise aeg. Et kui palju need uue ajastu kristall-inimesed välja kannatavad.
