Mu arst kaotas oma käitumisega minu usalduse
Mul oli aastaid tore arst. Koos olime kõigist hädadest üle saanud. Kord soovitas ta mulle ühe tervisehäda raviks mingeid looduslikke ravimeid või n-ö toidulisandeid. Krõbeda hinna tõttu jäid need ostmata, alternatiive ta ei pakkunud ja mõtlesin, et ega siis asi nii hull ka pole.
Aasta pärast olid samad mured alles ja kui arst taas toidulisanditele vihjas, siis mõtlesin, et mis seal ikka — proovin ära. Tohter ütles, et need on väga head, soovitas teha 2-3-kuulise kuuri. Tervis on kõige kallim vara — kes siis seda ei tea! Pealegi oli soovitajaks minu arst, mitte mingi tädi Poolas valminud reklaamist.
Tohtri poolt nimetatud firmasse toidulisandeid ostma minnes vilksatas seal mulle tagaruumi ukse vahelt minu arst ise. Selgus, et samas kohas asub tema eravastuvõtt (tasuline). Huvi pärast uurisin hiljem toidulisandite firma tausta ja selgus, et selle ettevõtte ainuomanik on minu tohter! See pani küll mingid mõtted liikuma, kuid ma ei lasknud ennast siiski häirida ja võtsin oma tabletikuuri rahulikult ära. Kokkuvõttes ma erilist muutust ei märganud.
Aastakese jagu ei käinud ma arsti juures. Siis tuli uus tervisehäda ja külastasin taas oma arsti. Rääkisime ka toidulisanditest. Nüüd ütles ta, et ega need nii vähese ajaga ei mõjugi ja tegelikult peab neid kogu aeg võtma! Rahaliselt oleks see siis olnud umbes 2000 krooni kuus. Jätsime selle teema kõrvale ja kurtsin oma uut muret (endal süda valutamas, et ehk olen ka selles ise süüdi — oleksin ehk pidanud ikkagi kauem neid toidulisandeid võtma…).
Minu uuele murele oli arstil ka uus lahendus. Tõsi küll, esmalt ütles ta, et kõik paistab korras, aga kui tahan, annab ta saatelehe spetsialistile. Nii et ma ei saa öelda, et ta mulle oma meetodit peale surus. Aga mainis seda nii muuseas küll — sealsamas teises kohas, kus ta vastu võtab, on üks imeaparaat, mis näitab kohe ära, kas minu mure on põhjendatud või ei. Eriarsti järjekord oli 3 kuud, minu arsti poolt pakutud seansile pidin saama paari päevaga (maksis see 300 krooni). Valisin esialgu viimase (muide, samas kohas oleks mitu korda suurema summa eest saanud selle aparaadiga kõik mu elundid läbi vaadata ja võimalikke ohte ja haigusi määrata).
Aparaat näitas, et tõsist häda mul pole, aga… tohter selgitas, et on sellised ja sellised muutused, mis võivad edasi areneda. Ühesõnaga, jälle tulid mängu need kuulsad toidulisandid. Arst pani kõik kirja, mida ostma pean — nimekiri oli aukartustäratav ja kõiki asju pidi koos tarvitama.
Kui ma visiidi eest raha ulatasin, ütles arst, et pangu ma see laua peale, sest kui ta raha otse minu käest vastu võtab, siis võib-olla ravi ei mõju… Mulle hakkas juba tunduma, et olen posija juurde sattunud! Minu täiesti mõistlik arst käitus nüüd kui mingi salapärane ravitseja. Ime, et ta ei palunud mul raha kusagile raamatu vahele pista!
Võtsin lõpuks julguse kokku ja saatsin toidulisandid kuu peale. Käisin ka eriarsti juures, kes kinnitas, et kõik on korras.
Peale seda juhtumit vahetasin arsti. Ma ei tahtnud end panna olukorda, kus ta mulle jälle midagi (rahaliselt kulukat) soovitab ja kus mu südametunnistus igal juhul vaevama jääb — kui ostan, siis raisatud raha pärast, ja kui ei osta, siis sellepärast, mis tagajärjed arsti soovituse eiramisel olla võivad. Skeem, mille rahaline ots minu arsti rahakotti viis, ei tundunud sugugi veenev. Ma ei saanud oma arsti enam usaldada ja mul oli sellest siiralt kahju.
See juhtum meenus mulle alles hiljuti, kui lugesin üht artiklit välismeediast. Loo autor kirjeldas oma kogemusi sellest, kuidas ta käis arvukatel meditsiinilistel testimistel ja uuringutel, mida Londonis pakutakse. Tema tegi seda täiesti omal algatusel ja lihtsalt huvi pärast. Kuidas meil siin lood on?
Keskmist eestlast peab vist endiselt köie otsas vedama, et teda arsti juurde saada. Aga on juba olemas teadlikum (ja rikkam) seltskond, kes oma tervisele suurt tähelepanu pöörab. Nende hulgas on ka inimesed, kes end arstidel pidevalt igast küljest uurida lasevad. Võimalusi on meilgi üsna palju! Eriti ahvatlevad on need, mis on tasulised, sest seal ei hakka arst sinult ehk hirmsasti uurima, kas neid uuringuid tõesti vaja on. Klient maksab ja tellib muusika. Kas saab seda siis pahaks panna, kui inimene tahab teada, mis tal viga on?
Tuleb välja, et tänapäeva tehnoloogia (ja raha) ajastul on inimest võimalik pea lõputult uurida ja puurida. Häda on selles, et kallid ja kaasaegsed aparaadid on väga tundlikud ja registreerivad sageli väiksemagi kõrvalekalde. Nii nagu juhtus ka minuga. Ja oodatud südamerahu asemel saate hoopis uued küsimärgid, võib-olla ka uuringud ja turgutavad-ennetavad preparaadid… Kindlasti saate kulutada hea hulga raha.
Ka seesama välisajakirjanik lasi uurida kõigi siseelundite seisukorda; tegi muu hulgas ka viljakustesti ja imestas siis isegi, et huvitav, mida ta oleks pidanud ette võtma, kui test oleks näidanud, et tema lapsesaamise võimalused on napid. Otsima kohe mehe, kellega kiiresti laps saada? Pöörduma arst poole ja nõudma mingit ravi?
Kust läheb piir vajaliku ja mittevajaliku uuringu või ravimi vahel? Kes otsustab? Patsient? Kui soovitajaks on arst, siis läheb patsiendil raskeks — meditsiinihariduseta inimesel on keeruline piisavalt objektiivset infot koguda. Ja kust seda objektiivsust leida? Meedia räägib väga palju sellest, kui tähtis on tervisele tähelepanu pöörata (mis loomulikult vale ei ole, kuid teatud artikli peale olen küll ka ise kohe arsti juurde tormanud, kolm kuud meeletult pabistanud ja lõpuks teada saanud, et kõik on korras. Nojah, oma viga siis…) ja ravimireklaame kohtame samuti igal sammul. Teades, et arstid teatud ravimite väljakirjutamise eest lausa preemiareise jms saavad, tekib üsna abitu tunne.
Huvitav oleks näiteks teada, kui palju müüakse aastas rasedusteste? Kindlasti väga tänuväärt asi, kuid lugedes näiteks interneti perekooli võib aimata, et nii mõnedki rasestudapüüdjad teevad enne rasedaks jäämist iga kuu ühe testi. Ja loomulikult ei saa seda neile süüks panna. Aga rasedustest iseenesest on vist suurepärane äriidee. Häda on küll selles, et midagi lollikindlat siin pole. Testi tulemused on sageli kaheldavad ja täie selguse saab ikka alles arsti juures või hoopis aja möödudes.
Kui palju võib siis terve inimene kulutada (raha, närve ja aega) ennetamisele ja teadasaamisele? On see hea kulutus? Või kui nüüd ikkagi raha kõrvale jätta, siis kui palju on meil tarvis teada? Nagu ütles üks ajakirjanik: me teame, et oleme surelikud, kuid otsekui püüame selle teadmise eest põgeneda. Me tahame teada täielikku tõde oma tervisest, kuid unustame, et inimolend on nii keeruline masinavärk, et seda lõplikult lahti harutada pole võimalik ning et … lõpuks saavad meie päevad ikkagi loetud. Lõpp on ainuke, mis on kindel.
Minu uus arst mainis kord, et keegi ei oska öelda, kui palju on kasu vähi varajasest avastamisest, sest tegelikult me ikkagi ei tea, kuidas seda täpselt ravida. Ma poleks arstilt sellist pessimismi oodanud, kuid kogu eelnevat lugu tasakaalustab see küll.
Kuidas siis olla — kas elada rahulikult ja õnnelikult ja püüda teha seda vähest, mis peaks kindla peale hea olema — süüa normaalselt, liikuda ja olla positiivne (vähemalt hea enesetunde annab see raudselt) ja tegeleda haigusega siis, kui see käes on? Või otsida järjest uusi võimalusi erinevateks uuringuteks ja testideks, manustada midagi “igaks juhuks”? Püüda olla võimalikult kindel, et kõik on korras ja kui pole, siis sellega tegeleda, tegeleda, tegeleda… Ma tahaksin väga, et minu arst oleks mulle selles osas usaldusväärne nõuandja, kuid teades, et mängus võib olla raha… Oma tervisepüüdluses võid endalegi märkamatult sattuda hoopis ostja-müüja situatsiooni.
Lõpetuseks veel üks lugu, mida lugesin välismaa ajakirjast. Loo autor käis regulaarselt psühholoogi juures ja pidevalt leidsid nad koos mingi uue probleemi, mida lahata. Naine tundis, et ei saagi sellest nõiaringist välja. Ka rahaliselt oli see väga kulukas. Kui ta psühholoogile ütles, et raha seanssideks enam ei jätku, oli sel lahendus varnast võtta — psühholoog arutas koos patsiendiga läbi tema tulud ja kulud ning koostas uue eelarve. Välja jäid veinijoomised koos sõpradega ja kõik muu “ebavajalik” ning raha psühholoogi juures käimiseks oligi eraldatud! Nii et psühholoog ja finantsnõustaja ühes.
Kuidas siis on lood eetikaga? Või oleme ikkagi lihtsalt oma mõtete ja soovide ohvrid — me tahame meelerahu oma tervise suhtes, meelerahu on aga teadagi kallis kaup. Kas me tahame liiga palju, laseme ennast liiga palju mõjutada või oleme süütud ohvrid?
