Missugust Eestit me tahame?

Taasiseseisvumispäeva künnisel on põhjust vaadata nii tagasi kui ka ettepoole. Küsimus, kas me sellist Eestit tahtsime, võiks minetada hädaldava tooni ning muutuda konstruktiivseks: missugust Eestit me tahame ning mida oleme ise valmis selleks tegema.

Aeg, mil oldi valmis vabaduse nimel kartulikoori sööma, on möödas ja väga noored inimesed ei mäletagi neid. Kuigi tänane Eesti vaevleb majandusraskustes, pole meil ometi põhjust paanikat tekitada ja raskusi üle võimendada: kuigi näiteks ministeeriumid plaanivad oma töötajaskonda vähendada kümnendiku võrra, ei ole massilisi töötajäämisi olnud ja peame lootma, et neid ei tulegi.

Küll aga peame olema valmis selleks, et majandusraskuste põhi ei ole veel käes ning püksirihma tuleb pingutada ka neil, kes ehk täna veel pole selle vajadust mõistnud. Tasakaalukas meel ning läbikaalutud otsused peaksid kaitsma nii riigi, asutuste-ettevõtete kui ka leibkondade eelarvet.

Heinz Valk ütleb intervjuus Delfile, et roosilisi aegu ei maksa meil loota, aga samas ei tuleks tulevikku ka tingimata mustades värvides näha. Küllap on just usk iseenese suutlikkusse ning lootmine iseenda võimete peale see, mis on meid elus hoidnud nii headel kui ka halbadel aegadel. Optimist on kindlasti tervislikum ja konstruktiivsem hoiak kui kõige halvakspanemine või pessimistlik minnalaskmine.

Gruusia sündmused on sundinud paljusid küsima, kas midagi säärast võiks korduda ka meil. Sinisilmsuseks ei ole kindlasti põhjust, aga ülearuseks masenduseks samuti mitte. Lääneriikide reaktsioonid tulid aeglaselt ja olid meie vaatepunktist ehk liialt leebed, aga nad siiski tulid. Küsimust, missugust Eestit me tahame nüüd, kümne ja saja aasta pärast, tuleks esitada liigsete emotsioonideta ja tasakaalukalt.