Minister Lang, tsensuur raamatukogudes ei lähe läbi!
Ma ei saa kuidagi nõustuda teisipäeval ilmunud artikliga, mis väitis, et paberkirjandus on surnud. No ei ole! Samuti ei ole ma nõus minister Langiga, kes hiljuti rääkis oma plaanist raamatukogudele sisuliselt tsensuur kehtestada.
Olen täiesti keskmine eestlane, kelle kokkupuuted raamatutega võiks olla pea olematud. Pärast koolide lõpetamist poleks mul neid põhimõtteliselt vaja olnud. Ometigi ulatuvad minu kulutused raamatutele igakuiselt pea saja euroni.
Mulle lihtsalt meeldib lugeda ning raamatupoed on minu jaoks suurim ahvatlus! Kõik vähegi head raamatud peavad mul kodus olemas olema.
Ma tean palju endasuguseid. Õigem oleks öelda, et tean vähe inimesi, keda raamatupood külmaks jätaks. Raamatupoe all pean silmas reaalset raamatupoodi, mis müüb paberil kirjandust. Digiraamatud on lihtsalt ajaviide, mida ei anna võrreldagi sellega, kuidas sa silitad paberist raamatulehti ning teed servadele märkmeid, et mitme aasta pärast neid sealt lugeda.
Raamatuid koguneb ühes kuus natukene alla kümne. Seega — tõsi ta on, et raamaturiiulid võtavad kodus üksjagu ruumi. Ma tahaksin siiski, et nad võtaksid veel rohkem ruumi! Et mul oleks veel rohkem raamatuid.
Mulle meeldib neilt tolmu pühkida ning neid ritta sättida. Tegelikult meeldiks mulle, et raamatuid oleks palju igas kodus, kuna just raamaturiiul on inimese visiitkaart. Paraku on raamatud kallid ning enamik eestlasi laenutab neid, mitte ei osta.
Ministri ettepaneku kohta kehtestada raamatukogudele tsensuur ei osanud ma esialgu midagi kosta. Ega ei jõudnudki kohe kohale, et selline asi tõesti toimub ning tegu pole kellegi lolli naljaga. Veider, et üks inimene tänapäeva Eestis arvab, et tal on voli inimestele ette kirjutada, mida keegi lugema peaks. Üks inimene seda ilmselt teha ei saagi. Selleks on vaja tervet meeskonda, kes seda tsensuuri ellu viima hakkaksid.
Minu arvates peaks lugeja saama laenutada seda, mille vastu tal huvi on ja raamatukogud peaksid ka edaspidi tellima raamatuid tulenevalt lugejate huvist. Võib ju veidikene suunata, aga lõplik valik jäägu siiski lugejale endale.
Ma ei jaga minister Langi arvamust, nagu oleks ajaviitekirjandus (mida näiteks Barbara Cartland ju on) kehvem kui näiteks psühholoogia valdkonda kuuluv kirjandus. Igasugust kirjandust on vaja. Tihtipeale on pärast väga rasket päeva hea lugeda justnimelt seda Cartlandi ning minusugused käivadki raamatukogus ainult selliseid “lihtsamaid” teoseid laenutamas.
Ministri idee ootesüsteemist ei anna suure tõenäosusega rohkem tulemusi, kui et paar inimest ühe raamatukogu kohta lööb käega ja ostab selle raamatu. Ülejäänud siis kas ei loegi seda raamatut või ootavad õige aja ära.
Arvan, et sellel ideel on nii palju miinuseid ja puudusi, et sellist toorest ideed ei tasuks rahva ette üldse tuuagi. Üks minister võiks ikka mõelda enne kui ütleb. Selle jaoks ta ju on.
