Mina siin kauem ei mädane!
Talvel läks Indiasse mu sõbranna. Sinna ta jäigi. Lihtsalt elama, sest siinne elu ei olevat sõna vääriline ega elamiseks kõlbulik. Kuid sealne elu- ja mõtteviis on talle juba paari varasema reisi jooksul omaseks saanud. Ta tundvat end seal nagu kodus.
Umbes kaks kuud tagasi ostis ühe otsa piletid Hispaaniasse neljaliikmeline perekond, kel siinsest elust lihtsalt villand sai. Jah, neil oli tööd ja leib laual. Oma kodu, auto ja suvilagi. Kuid miski hakkas siinses elus ikka väga vastu. Nii pakitigi kohvrid. Sama lennuga läinud veel kaks väikeste lastega perekonda. Ikka sinna kaugele, kus rohi rohelisem ja Eesti nõmedused kõrvu ei kosta.
Ja ma ei mõistagi neid hukka, isegi mõista suudan. Kuid kahju on mul ikkagi!
Erinevaid foorumeid jälgides olen mõistnud, et need eestlased ei ole ainsad, kes nii mõtlevad ja ka nii teevad. Kas see on loomulik? Kas seda protsessi on võimalik peatada? Ja kui on, siis kes peaks peatama?
Peatama aga peaks, sest minejad võtavad kaasa oma perekonnad. Lapsed, kes võivad veel küll mõned aastad hiljem eesti keelest aru saada. Ent rääkida nad enam ei taha (või ei oska). Sest uus keel vajab ju pidevat harjutamist ning ema-isagagi on ühel hetkel palju mugavam kohalikus keeles rääkida. See, et vanavanemad lastest enam ühel hetkel aru ei saa, on teisejärguline mure.
Ilmselt teatud vanuses pulbitseb meis kõigis üüratu kogus trotsi. Kuid kui trots muutub vihaks ja kibestumiseks? Kas see, et me niimoodi oma riigist välja voolame, ongi vältimatu?
