Miks lollitada vanu mehi vabadusvõitleja staatusega?
Erakondade suurim varandus peaks olema valija. Ja ongi, kuid ainult enne valimisi. Siis ollakse valijate töötlemiseks sellesama valija raha eest valmis kas või nahast välja pugema. Tulemus pühendab abinõu. Appi võetakse kõik lubatud ja lubamata vahendid. Kui riigikogus või kohalikus volikogus kohad sisse võetud, unustatakse „võimuteostaja” jälle neljaks aastaks. Ja siis kordub õnnetu valija kaasabil kõik uuesti!
1944. aastal Eesti kaitsel seisnud sakslastel, eestlastel, rootslastel, taanlastel, venelastel (Saksa sõjaväes teenis üle miljoni venelase), flaamidel, valloonidel, hollandlastel ja teistest rahvustest noormeestel on kartmatute ja ennastohverdavate sõjameestena kindel koht meie riigi ajaloos. Suur-Saksamaa tahtel tõrjusid need mehed vabatahtlikena või mobiliseerituna üheskoos punaarmee marulist tungi Euroopasse ja kaitsesid ligemale kaheksa kuu vältel Eestit nõukogude okupatsiooni kordumise eest.
Saatuse tahtel võõras mundris, täitis eesti mees Lämmijärve kallastel, Narva jõel, Sinimägedes ja Kagu-Eestis oma südamekutsel põhiseaduslikku kohust, salasooviks Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Isiklikule vaprusele ja tõekspidamistele vaatamata oli ja on iga sõjamees mängukann poliitikute malelaual. Tasuks teeneteristid, surm, vangilaager, okupatsioon, perekonnaliikmete saatmine Siberisse, fašistiks (?) sõimamine. Mitte iga mees ei suuda sellist koormat kanda.
See mis jäi tegemata sõja lõpus, tehti ära üheksakümnendate alguses. Nõukogude võimu poolt represseeritud ja sama võimu poolt rehabiliteeritud sõjamehed aitasid oma võimete kohaselt kaasa Eesti taasiseseisvumisele ja meie kaitsejõudude ülesehitamisele. Unistuste üks pool oli täidetud.
Ei ole saladus, et Eesti kaitsel võidelnud mehed lootsid peale iseseisvumist leida ka riigi tunnustust ja kaitset jätkuva psüühilise terrori vastu. Ei saa öelda, et riik oleks meeste sõjalised teened tunnustamata jätnud. Igal aastal täieneb sõjaliste teenete eest saadud riiklike teenetemärkide kavaleride nimekiri. Erandiks Raudristi Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks. Meeste võitluse tunnustuseks on loodud muuseume, püstitatud ausambaid, mälestusmärke, loodud laule, antud välja raamatuid. Kantakse hoolt sõjameeste tervise ja vabadusvõitlejate organisatsioonide tegevuse eest. Eesti kaitsel osalenud meestele laienevad represseeritutele kehtestatud soodustused ja hüvitised.
Kuid puudub peamine — riigivõimu poliitiline tunnustus ja vabadusvõitleja staatus. Neid teemasid ei ole meie presidendid, poliitikud ja riigiisad julgenud pea kahekümne aasta jooksul puudutada. Ei ole aidanud korduvad pöördumised erinevate koosseisudega riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole, vabadusvõitlejate ja nende juhtide avalikud kõned, intervjuud, kirjutised raamatutes, ajalehtedes ja ajakirjades.
Kui alguses talitses riigimehi mõistetav hirm Venemaa ees, siis nüüd, mil Eesti julgeolek oleks nagu garanteeritud, korrutatakse üha ja aina: „Lääs ei mõista meid!” On tekkinud selge veelahe rahva ja poliitikute suhtumises end vabadusvõitlejateks nimetavatesse meestesse. Kui sõber ei mõista sõpra, kui relvavend ei mõista relvavenda (!?), on midagi väga-väga viltu. Ning ohtlik mõlemale poolele. Põhjuseks mitte riigi kaitsel seisnud meeste, vaid nende poolt valitud poliitikute, riigiisade ja diplomaatide tegemata töö oma rahva ja sõprade seas, tooniandjaks lakkamatu Venemaa propaganda. Rääkima peab see, kes soovib, et teda mõistetaks. Alternatiiviks leppimine olukorraga, allaandmine. Või on teistsuguseid võimalusi?
Mul on siiralt kahju sõja ja vangilaagrid läbiteinud meestest, kes ka eluõhtul on jätkuvalt kaitsetuteks mängukannideks eelkõige kohalikul poliitilisel võitlusareenil. Lihula ausamba mahavõtmine, pronksiöö, vabadusvõitlejate ühendustele eraldatavate rahade kärpimine. Vabadusvõitlejate staatus ja poliitiline tunnustus võinuks Isamaaliidu ja Res Publica eestvedamisel ammu sündida, kui vaid oleks olnud veidikenegi julgust ja tõsist tahtmist. Ka seekord teab IRL väga hästi, et koalitsioonipartneri nõusolekuta ei sünni mitte mingit „vabadusvõitleja staatust”. Milleks mehi lollitada? Ega see hääli valimistel juurde ei too.
Kuriteo toimepanijad Vaivara Vanakalmistul (2003), Saksa Sõjaväekalmistul Maarjamäel ja Sinimägedes Grenaderimäel (2007) on siiani kindlaks tegemata, karisusest rääkimata. On meie politsei tõesti nii kehvakene? Või peituvad põhjused mujal?
Hämmastab Vaivara Vallavalitsuse otsus ja valitsuse ükskõiksus Öise Vahtkonna liikmete ja 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi endiste võitlejate üheaegse viibimise lubamisel Sinimägedes 31. juulil 2010. Ka Sinimägedes, pühas kohas, ei anta vanale sõjamehele rahu.
Miks ei võinuks Öise Vahtkonna üritus toimuda näiteks pühapäeval? Panus venekeelsele valijale on ilmne. Vallavanema viited demokraatiale ei õigusta mõtlematust ja kõikelubatavust, ohtlikku mängu rahvustunnetega. On see Keskerakonna vastutulek Ühtse Venemaa soovidele, mille tagajärjeks võib olla pingete uus tõus Eestis ja seeläbi suhete halvenemine meie liitlastega? Rääkige, riigijuhid, Eestit kaitsnud meestega, oma rahvaga! Rääkige sõpradega NATO-s ja Euroopa Liidus.
