Mestiitsid ja kadakasakslased
“Kichwad, aymarad, koljad,” ütles Evo Morales Ayma, “me hakkame presidentideks!” Olles juba pühendatud riigivanemaks, sõnas ta: “Kui ma mõnikord ei liigu edasi, tõugake teie mind. Võib olla teen ma vigu, aga iialgi ei reeda ma rahva võitlust.”
Eesti pintsakVIPid astuvad vähem pühadesse kohtadesse vastupidises suunas. Mida rohkem Euroopa võimu ja otsustamist ning meie iidse rahva sajanditepikkuse vabadusvõitluse eiramist, seda — mida? Euroopalikum? Parem? Seitsesada viiskümmend aastat on seda paremat kannatatud. Kas nüüd oleme vähem üksi?
Äsja lahkunud president Meri perekonna tänuavalduses on lugeda kuidas kahe aasta eest, “täpselt sel hetkel kui Eesti sai ametlikult NATO liikmeks, heiskas Lennart Meri oma koduõuele alliansi lipu. Eesti ei ole enam kunagi üksi, sõnas Lennart Meri sel päeval”.
Lugupeetud härra Meri, puhake rahus, aga kui igavus Teid ka hingede maal peaks rändama panema, otsige meie vanem Lembitu üles. Küsige temalt, mida ta liitlaste kohta arvab, ja kas maarahval ikka oli seltsim olla kui saime võõraid? Kutsumata võõrad, kes suurtes salkades õue tormavad, ei tule abistama. Nad tulevad varastama, rüüstama, tapma, vägistama. Ja nad ei lähe koju. Nad võtavad meie tared, põllud, metsad, saared, sadamad ja laevad, loomad ja inimesed ning nimetavad seda kõike oma varaks ja oma orjadeks. Orjastamisega olla nad meid vabastanud, tsiviliseerinud, kultuuristanud, võtnud meid omaks.
Andide pärismaalaste seas tapeti miljoneid. Ja eks meilgi on tapetud miljoneid. Kui arvestada viimases voorus kohal tapetuid ja küüditamiste ohvreid koos nende sündimata laste ja lastelastega, kaotasime seekord pool miljonit kaasmaalast. Seal kadusid meie ühiskonda imetlusväärse kiirusega rajanud, ennast ja maad harinud ülem- ja keskkihid linnadest ja maalt. Ellujäänute järeltulijatel tuleb hakata jälle otsast peale. Ellujäänuid oli rohkem naisi kui mehi. Nii on alati olnud — vallutajad tapavad kõigepealt relvakandjad või muidu võitlusvõimelised.
Boliivias elab umbes 30 protsenti mestiitse — segaverelisi. Segavereliste arv hakkas vallutuse algaastatest saadik kasvama. Erinevalt Inglismaast kust üha enam perekonnaga ümber asuti, tulid Hispaaniast üksnes mehed: sõjaväeüksustes, valitsusmeeskondades ja muidu kubjastesalkades. Selgituseks segavereliste arvukusele pakutakse ka, et hispaanlane ei ole rassist (“Preili on üksi? Mina ei ole rassist.”). Kuid selline arusaam koos muinasjutuga nooblist conquistadorist ja ilusast indiaani printsessist tuleks unustada “rahvusvahelise sõpruse” arhiivi.
Hispaanlaste kõrval on ka mestiitsidel võim, kuid mestiitslikuse võim on suurem. See on oma rahvuse tõrjumise, oma enda orjastamise tung, millel on mitu nägu ja mitu astet, võõrnime võtmisest kuni isamaa reetmiseni. Mestiitslikuse mõttetusest ja tühjusest, kuid kõikjal silma torkavusest ja pärismaalaste olemasolu ähvardavast võimust Boliivias, on palju kirjutatud, teiste seas Ramiro Wankar Reynada artiklis “Tawantinsuyu”. Seda tasuks meil lugeda, enne kui on liiga hilja. Seal vahivad meie endised kadakasakslased, pussrootslased ja tänased Merylinid ja Cathrynid ja Guidod ja Ken-Martinid ja Viru Streetid ja Freedom Squareid vastu. Ja see on veel saapalakkumise muigamapanevam külg. Külge on veel jäänud “brigaad”, “komandeering”, “tsehh”, “broneerima” ja mis mind esimest korda pani bussis abitult põrandat uurima, “komposteerima”, jms.
Seda roomamist on meil igas nurgas ja suuruses. Alles silmasin ühe Lõuna-Eesti kooli kodulehel, kuidas nende õppetööl olla “missioon” ja “visioon”, olla kvaliteetsed ja adekvaatsed ja kultuuritraditsioone täis. Hämmastav kohe. Kuidas nad küll eesti keele õpetamisega loodavad hakkama saada? Teised missiooni- ja visiooni-inimesed müüvad meie maad ja metsa ja mereranda koos raudteede, pankade ja õlletehastega vahepeal kirjude paberilipakate eest endistele vallutajatele. Kui kord Bibi-Sharleen ja Mäverik kooli lõpetavad, on Eestis juba uus täisorjus alanud, lips kaelas.
Aga mina olen mina, ütlete. Ja mina ise otsustan kes ma olen ja mis nime oma lapsele annan. Ise oleme kõik Minad. Sündides ja surres oleme ise, ei midagi enamat kui lihane Mina. Lihane Mina ise ei ole isik. Ainult kuuludes peresse, suguvõsasse, sidemes rahvusega, ta keele, tavade ja elulooga, ning ühist elulugu oma võimete järgi edasi elades, oleme teistele isik, oleme Keegi. Isegi mitte võimas aju, andekus, oskus, üleinimlikud saavutused ei tee kivi otsa roninud, käed puusas Minast isikut. Möödaminejale võib teatada, et on nobeliauhinnatud astrofüüsik, valdab üheksat keelt, jookseb sada meetrit kaheksakomaneljaga, mängib seitset pilli, laulab kui lõoke, omab viis mõisat, kaks garaažitäit autosid ja võluvat naeratust — ja see küsib: Mis maalane ta on? Mis rahvusest? KES TA ON?
Isegi ühendriiklased, kes oma rahvuste supipotist suure uhkusega räägivad, tahavad teada mis osariigist keegi pärit on. On ta haritlaste idarannikult, talumatside keskläänest või vabameelsete läänerannikult? Ühtekuuluvus annab meile tuge, annab lohutust, annab lootusi ja uhkust. Siis miks mitte oma kuuluvust näidata? Miks meie oma põlistes ja omapärastes rõivastes ei käi, miks on nad kinnistatud rahvatantsu esitamisteks jm isetegevuseks? Kas kauplustes, pankades, riigikogus, välisesindustes ei tohi rahvariideid kanda? Kas on mingi seadus mis seal rahvariietust keelab? Kelle seadus see on? Kelle riietust tohib kanda? Horvaadi sõdurite kaelarätti, muidugi, aga kelle veel?
Kui rahvarõivad on ainult peoriietus, siis kus ja millal on need rahvuslikud peod? Kas peale Õllesummeri ja laulu- ning tantsupidude on veel midagi? Kas ainult laulus on “terve vald kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud”? Miks meie laulu esitab Eurovisioonil rootsi tüdruk inglise keeles, kes ülalpool piha on raskest võõbakihist halvatud? Miks meie ürgset maausku ei austata vähemalt poolt nii palju kui venelaste “õige” usu kirikut? Miks Eesti valitsus maksab Pühavaimu kirikutorni parandamiseks miljoneid kroone ja Paluküla hiiemäe lõhkumiseks miljoneid kroone? Kas Eesti valitsus eraldab raha ka Toomkiriku või sibulakuplite hävitamiseks?!
Kui tõrjutakse oma rahvust, oma kodumaad ja koos kodumaaga oma ajalugu, oma keelt, laule, tavasid, riietust, pidusid, pühasid ja jumalaid — siis sul ei ole enam omapära, sa oled eikellegimaalane. Sa ripud õhus, sa oled õõnes, tühjendatud tõuk, sa ei ole keegi. Siis oled sa üksi.
Meid, kes me nii innukalt pürgime oma nahast välja, et saada eurooplaseks tunnistatud, ähvardab teiste “uute demokraatiatega” segamini ajamine ja ükskõiksus. Huvireisijatele meil pole mingit omapära ette näidata peale Tallinna vanalinna, millistest Saksamaa ja Prantsusmaa minu arvates kubisevad. Enese rahapaigutamiskohaks pakkumine — lääne ettevõtluse punkt-ee osakond — ei kaitse meie majandust — vastupidi. Juhul, kui tuleks uus vallutus(katse), võib mingi täna naeratav sõbralik valitsus või rühm meid niisama paarisõnalise üleolevusega maakardilt ära pühkida nagu tookord (-40 vist) Rootsi kaubandusminister Gunnar Myrdal: “nemad ei olnud niikuinii demokraatiaks küpsed”. Eesti oleks siis taas see valge laik mille värvi saamise üle Lennart Meri tookord 1991. a. nii rõõmustas.
