Kuna mu eelmised sünnitused olid olnud väga kerged ja haigla oma anonüümsuse, ükskõiksuse ja rutiinidega vaid segas, siis teadsin, et saan ise kodus sama hästi või paremini hakkama. Ka polnud mul mingeid erilisi terviseriske. Leidsin ämmaemanda, kes oli nõus abiks tulema, see oli väga oluline. Lisaks toetasid mind õde ja mees. Ämmaemanda töö sellel sünnitusel kestis umbes 20 minutit, ta jõudis kohale 10 minutit enne lapse sündi, lisaks platsenta sünnitamine.
Kõik oli ideaalne ja ometi kord tundsin end täisväärtusliku ja tugevana. Keegi ei sekkunud mu lapse sündimisse, mind ei lõigatud, ei torgitud, mind ümbritses soojus ja armastus. Mu laps oli tugev ja elujõuline.
Järgmised kodussünnitused oli enesestmõistetavad. Selleks ajaks olin ka piisavalt uurinud välismaal tehtud statistikat ja uuringuid ning teadsin, et madala riskiga sünnitajal nagu mina ongi ohutum kodus sünnitada.
2. Missugused küsimused peab kodus sünnitamise kasuks otsustav naine enda jaoks läbi mõtlema? Missuguseid arusaamisi eeldab kodussünnitus?
Naine peab tundma, et see on tema otsus, mis on sündinud erinevate poolt- ja vastuargumentide kaalumises. Ainult siis suudab naine võtta enda peale vastutuse, st olla valmis tegelema ka oma otsustest tulenevate tagajärgedega.
Eelneva sünnituskogemuse olemasolu korral on kindlasti vajalik selle kogemuse analüüs, et selle põhjal saaks teha järeldusi eelseisvaks sünnituseks. Mida keerulisem ja raskem on olnud eelmine sünnitus, seda põhjalikumat ettevalmistust, suuremat koostööd sünnitusabilistega ja võimalike tegevusvariantide läbiarutamist vajab järgmine planeeritav kodussünnitus. Loomulikult on oluline ka pereliikmete toetus.
3. Kas võib kodus sünnitamist soovitada naisele, kellel on olnud keisrilõige?
Ma ei ole kunagi kellelegi soovitanud kodus sünnitada ja ei tea, et seda oleks teinud ka keegi teine kodussünnituse toetusühingust. Meie ühingu põhikirjaliste eesmärkide hulka kuulub kodussünnitust soovivate perede nõustamine ja toetamine, samuti koostöö tegemine aktiivsünnitust pooldavate isikute ja organisatsioonidega.
Mis puutub eelneva keisrilõikega naistesse, siis mitmed sellised on edukalt kodus sünnitanud, ka mitu last. Soovitavalt peaks selline naine olema raseduse ajal emakaarmi suhtes jälgitud (lõpus ultraheliga) ja kindlasti peaks selline sünnitus toimuma assisteeritult, st professionaalse ämmaemandaga. Olukorras, kus professionaalse abi saamine on problemaatiline, on äärmiselt kahetsusväärne, et paljudele kõrge sünnitusriskiga naistele on assisteerimata kodussünnitus sundvalik.
Ämmaemandate tegevuse legaliseerimine on selles kontekstis hädavajalik ja euroliidu maade tavade ja kogemusega kooskõlas.
Väga oluline on pere psühholoogiline ettevalmistus. Keisrilõige on naise kehale suur trauma, mis jätab jälje ka psüühikale. Sünnitajal peaks olema võimalus ligi pääseda informatsioonile, mis kajastaks võimalikult täpselt neid põhjusi, miks kirurgiliselt sekkuti. Lahendamata vanad lood jätavad pitseri ka järgmisele sünnitusele ning alateadlik hirm, alandus, arusaamise puudumine sellest, mis ja miks toimus, on halvad kaaslased uuel sünnitusel.
Meie Pärnu aktiivsünnitusringist on viimase aasta jooksul eelneva keisrilõikega kodussünnitust planeerinud naistest kaks üsna sünnitegevuse alguses läinud haiglasse ja sünnitanud seal hästi ja loomulikul teel.
4. Kas kodus võiks sünnitada juba esimese lapse?
Miks mitte? Mõnes mõttes on esmasünnitaja kehaliselt tervem ja psüühiliselt kindlam kui eelmise raske ja traumaatilise sünnituse läbiteinu. Kõik sõltub naisest.
5. Missugustel juhtudel peaks kodussünnituse välistama?
On rida rasedus- ja terviseriske, mis peaksid välistama kodus sünnitamise. Samas jääb lõplik otsus siiski pere teha. Õigus vabalt valida sünnituskohta on ja jääb inimõiguste valdkonda kuuluvaks. Sünnitus on alati piiri peal ärakäimine ja ka kõige turvalisem haigla koos uusima aparatuuriga ei garanteeri absoluutselt tervete laste sündi. Alati sekkub inimlik moment, kellegi hirm või eksimus.
Kodus on viimase üheksa aasta jooksul sünnitanud kolm naist, kes oma eelmise lapse kaotasid haiglasünnitusel. Kes saab neid hukka mõista selle eest, et nad ei tahtnud seda kogemust korrata?
6. Mida arvate neljapäeval avalikkuse ette jõudnud juhtumist, kui usklike vanemate laps kodussünnitusel suri?
See on kohutavalt kurb sündmus ja ma tunnen vanematele sügavalt kaasa. Ajakirjanik küsib, kes on süüdi. Aga miks peab keegi alati süüdi olema? Loodus ei süüdista oma loomi ja linde, kui mõni poeg hukkub. Inimene on harjunud looduse krooniks olemise ja enda surematuks pidamisega.
Need vanemad tegid otsuse oma parima äranägemise järgi. Oli selle otsuse aluseks siis eelnev sünnituskogemus või religioosne maailmapilt, sellel pole mingit vahet. Keegi ei garanteeri ka haiglaseinte vahel kellelegi midagi. Kes seda loodab, elab illusioonis.
Ei ole õiget ja valet, head ja halba, on ainult põhjus ja tagajärg, millele me alles hiljem võime anda oma subjektiivse hinnangu. Kahetsusväärne on ühiskonna hagijalik suhtumine inimestesse, kes julgevad süsteemist välja astuda.
Konkreetse loo kohta on kõiki selle asjaolusid teadmata raske midagi arvata. Tahaksin küsida, mis asjaoludel tehti eelnev keisrilõige? Miks olid sellest halvad kogemused? Kuidas valmistus pere käesolevaks sünnituseks, millist nõustamist nad said? See pere seisis ilmselt väga raske valiku ees ja selles olukorras kahjuks head valikut polnudki. Mul on väga kahju.
