Merilin Kuuslar: Kas turismiäris seadused ei kehti?
Kahjuks on seni kõikidel pettunud klientidel olnud võimalus tutvuda meedias keerleva, peamiselt emotsioonidest tulvil diskussiooniga, saamata asjakohast informatsiooni probleemi lahendamiseks. Reisibürood, kes kõnealuse reisikorraldaja pakettreise kui ka üksikuid reisiteenuseid edasi müüsid veeretavad vastutust nagu kuuma kartulit enda pealt eemale.
Viimati Postimehe veebiväljaandes E24 09.06.10 ilmunud artiklis võtavad häälekalt sõna reisibürood, väites, et mida nemad küll teha saavad, kui on klientide makstud rahad kõik tegevuse lõpetanud reisikorraldajale edasi kandnud. Kõige selle eest tasumine võib aga kaasa tuua omakorda nende enda maksejõuetuse.
Kõikide eelkirjeldatud emotsioonide foonil on jäetud tähelepanu juhtimata asjaolule, et ka reisiteenuste ostmisel tekib võlasuhe kahe lepingupoole – ostja ja müüja vahel. Võlasuhte tekkimise aluseid on sellisel juhul kaks. Reisiteenus või pakettreis ostetakse reisikorraldajalt otse või teeb klient seda vahendaja ehk reisibüroo kaudu. Eesti Vabariigis sisaldub võlasuhete regulatsioon võlaõigusseaduses, mis sätestab eraldi käsitluse kahele lepingutüübile - müügilepingule ja pakettreisilepingule. Viimane lepingutüüp sõlmitakse juhul, kui tegemist on vähemalt kahe järgneva reisiteenuse kogumiga: veoteenus, majutusteenus, muu teenus. Kui klient ostab üksnes ühe neist teenustest, on tegemist klassikalise müügilepingu sõlmimisega.
Juhul, kui klient valib pakettreisi ostmiseks vahendaja, sõlmitakse pakkumuse esitamise ja nõustumuse andmise tulemusena pakettreisileping, milles kirjeldatud reisi korraldajaks on mõni teine reisikorraldaja. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu sellele, et vastutuse määrab sõnaselgelt seaduse säte, mille kohaselt reisikorraldaja poolt koostatud pakettreisi vahendav isik (vahendaja) vastutab reisilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt reisikorraldajaga. Solidaarne vastutus tähendab seda, et nii reisikorraldaja kui ka reisi vahendav büroo, peavad täitma sama sisuga kohustuse. Kusjuures kliendil, kui võlausaldajal, on õigus valida kelle käest ta kohustuse osalist või terviklikku täitmist nõuab. Klient võib valida, kas nõuda täitmist reisikorraldajalt ja vahendajalt mõlemalt või ühe maksejõuetuse korral teiselt.
Üksiku reisiteenuse ostmise puhul reisibüroo ehk vahendaja kaudu, sõlmitakse kliendi ja büroo vahel müügileping. Sellisel juhul on kliendi peamiseks kohustuseks tasuda reisiteenuse eest kokkulepitud summa ning reisibüroo kohustuseks võimaldada kokkulepitud teenus (lennukipletid, majutuskoht) jne. Kui viimatinimetatud kohustust rikutakse (klient ei saa kokkulepitud teenust), vastutab lepingut rikkunud pool ning kliendil on õigus rakendada kõiki õiguspäraseid õiguskaitsevahendeid sealhulgas ühe võimalusena tekkinud kahju hüvitamist.
Kliendid, kes ostsid pakettreisi või reisi üksikteenuse otse tegevuse lõpetanud reisikorraldajalt, saavad nõude esitada üksnes reisikorraldaja enda vastu.
Õiguslikus mõttes ei oma siinses teemakäsitluses mingit tähtsust põhjus, miks rikkumise eest vastutav pool (vahendaja) ei saa oma kohustust täita. Ehk tuleb Eestis tegutsevatele reisiettevõtjatele (pakettreiside korraldajatele kui ka üksikteenuste vahendajatele) meelde tuletada, et suhetes klientidega tuleb ka neil, nagu kõigil teistel ettevõtjatel, oma tegevuses lähtuda õigusaktidest. Minimaalse kahju tekkimise huvides järgida turismiseadust, mis sätestab nõuded tagatisraha osas. Veelgi enam, maksejõulisus ja selle ulatus sõltub olulisel määral ettevõtte äririskidest ning tegutsedes reisiettevõtjana tuleb paraku neid õigesti hinnata, tehes sealjuures kõik endast oleneva klientide huvide maksimaalseks kaitseks.
Käesoleva arvamusloo autor on vahendaja kaudu ostetud Top Tours AS-i poolt korraldatava lennu piletite eest tasutud raha täies ulatuses tagasi saanud.
