Kuigi sellised väiksed lihtsad nõuanded võivad osutuda hetkeliselt vägagi praktiliseks ja hingeliigutavaks, on siiski kõik, mida tahame saada kiiresti ja valmiskujul, ainult ühekordseks kasutamiseks. Sellel pole püsiväärtust, see ei täida meid energiaga.

Vaid see, mille me oleme ise avastanud ja läbi tunnetanud, millesse me ennast sisse paneme, millele pühendume, võib midagi tõeliselt pakkuda. See hoiab meid aasta läbi ja aastast aastasse ülalpool nivood, mida nimetakse toimetulemiseks ning mis annab meile sügavama hingerahu.

Kaos tekib siis, kui asjad lähevad sassi ning kaob viimanegi lootuskiir neid korda sättida. Asjad võivad sassi minna nii meie ümber kui meie sees. Enda ümber toimuvat on kergem märgata ja süüdistada kui võtta aega enda sisse vaatamiseks. Samas on väljaspool asjade ja suhete maailmas toimuv nagu meie sisemuse peegelpilt või nagu sisemaailma metafoor.

Kui kapp on asju täis topitud, lähevad nad kergesti sassi, kortsu ja roiskuma ning sageli ei teagi me enam, mis asjad meil seal kapi taganurgas õieti üksteise otsa kuhjatud on. See on nagu mingi ladu, kuid puudub igasugune ülevaade, milline on lao seis. Mis tuleks maha kanda ja utiliseerida? Mis on põhjendamatult unustuse hõlmas ja väärib (taas)kasutusse võtmist? Mida võiks teistega jagada? Mis pole üleüldse enam midagi väärt?

Ilus on hoida oma asju korras. “Asjadel on hea oma kohal olla. Nad on siis nii rahulikud,” kirjutas Silvia Rannamaa ammuste aegade bestselleris. Mida seame oma elus tähtsale kohale? Mille paigutame tagumisse riiulisse oma järjekorda ootama? Kas oleme teadlikud sellest, et tagumise riiuli asjad võivadki jääda tahaplaanile, sest ei leia võimalust neid meeles pidada ja ettepoole tõsta? On see meie valik, meie ohver tähtsamate asjade heaks? Või võtame asjade kaootilist kuhjumist kui paratamatust, sest meil pole lihtsalt aega sellega tegeleda?

Energia liigub sõltumata meie füüsilisest kohalolekust. Oma mõtetega saame kohal olla, kus iganes tahame, ning külastada neid inimesi, kellega kokkusaamine ei õnnestu. Oma mõtetega võime kutsuda endale külla neid, keda näha igatseme.

Vanade ja ka mitte nii väga vanade piltide vaatamine on üks ütlemata armas ja rahustav tegevus. Tore on vaadata ennast ja teisi, meenutada oma kujunemislugu, imestada enda üle, tabada hetki, tunnetada kõiki neid kihte endas ladestatuna. Milline ma siis olin? Millest mõtlesin? Millest mõeldagi ei julgenud? Milliseid küsimusi esitasin? Mis mind rõõmustas? Mis kurvastas? Mis vihastas?

Ja kui mõne eluetapi pildid elustavad ebameeldivaid tundeid, siis oleme ehk sinna takerdunud. Vahest tuleks siis endale võtta aega arusaamiseks, mis seal kinni hoiab. Kas saan midagi ära klaarida ja lahti rääkida? Või lihtsalt teistele ja endale andestada ning edasi minna?

Niisama tähtis kui see, millest me mõtleme, on see, millest ja kuidas me räägime. Sõnadega loome enda ümber kas ilu või inetust. Aga meile ju meeldivad ilusad asjad? Jõulupuud kaunistame ikka ilusate ehetega — värviliste pallikestega, karraga, lapse tehtud jäätisepulkadest ja lõngast tähekestega, paberist lõigatud lumehelvestega. Aga mitte kunagi ilmetute tähenduseta esemetega. Täites ruumi enda ümber inetute ja kurjade sõnadega jätame vähe ruumi ilu jaoks ning röövime sellega ise endalt võimaluse olla ilus, rõõmus ja rahulik.

Erich Fromm on oma raamatus psühhoanalüüsist ja zen-budismist öelnud: “Kui on tegemist peenema või keerulisema elamusega — nagu näiteks varahommikul roosipunga nägemine, kastetilk küljes, kui õhk on veel jahe, päike tõusmas, lind laulab –, siis näeme, et see on tunnetus, mida mõne kultuuri puhul on lihtne teadvustada (näiteks Jaapanis), kuna aga kaasaegses lääne kultuuris ei jõua sama tunnetus harilikult teadvusse, sest see ei ole märkamiseks küllalt “tähtis” ega “sündmusrikas”.”

Kui pisikesed tähelepanekud ja tundeelamused muutuvad meie jaoks sündmuseks ja seeläbi tähtsaks, ei ole enam tarvidust tormata sihitult ringi suurte asjade ja saavutuste otsingul. Need tulevad siis ise meie juurde nagu üks hetk paljudest. Tormeldes ja “silmad pärani kinni” läbi elu joostes jääb nii palju märkamata.

Tsiteerides Klassikaraadios kuuldud teoloog Toomas Pauli: “Jumal annab meile vaid hetki. Kui me ei oska neid hetki tänuga vastu võtta, oleme neist ilma.” Sõltumata sellest, kuidas on meil asjalood jumalaga, on see sõnum nii tähenduslik.

Kui üldse midagi talletada tasub, siis hetki. Muidugi igatseme me üle kõige ilusaid hetki, valguse hetki. Valgust ei ole kunagi liiga palju, liiati kaamose ajal. Kuid ükski emotsionaalne laeng ei ole iseenesest halb ega põlastusväärne. Ka mitte masendus ja depressioon, kui leiame sellele tähenduse ja sellesse nagu savisse kinni ei jää.