Meie Isamaa tulevik?!

Loen hirmuvärinaga ajalehti, vaatan televiisorit ja mõtlen, kuhu mu sünnimaa on välja purjetanud. Suured lummavad eeskujud, kelledele järgi ruttasime, on karile jooksnud (näiteks palju kiidetud Iirimaa).

Teisedki hülbivad karide vahel, vabal merel pole neist keegi. Saksamaa hoiatab pidevalt: euro on ohus ja seega kogu Euroopa Liit. Välisajalehtedest on mul silma hakanud kirjutised sellest, et Saksamaa plaanib end ülejäänud Euroopast lahti haakida ja endaga üksinda toime tulla. Miks tema peaks teisi päästma!

Tõesti, milleks olla ühises rakendis nendega, kes endaga ise toime ei tule. Kaaslasi tasub otsida edukate hulgast. Üha rohkem kohtab kirjutistes „kooslusena“ Saksamaa, Venemaa ja USA. Kui need tegijad ilma vahelülideta üksteisele lähenevad, tekib võimas ühendus maailma poliitilisel kaardil. Kelle kiiluvees siis meie „ultraliberaalid“ purjetama hakkavad ja millise sadama poole sihid seatakse? Üksinda lähme suurte vahel põhja tingimata. 

Saksamaa pole Baltikumi vastu erilist huvi näidanud, meie geopoliitiline asend pole enam see mis eelmisel sajandil. Tuletagem meelde: Venemaale (s.o. NL) olime läänelik näidisvabariik ( kogu impeeriumist taheti siia elama asuda), praeguseks oleme muutunud uue liitriigi tagahooviks, kust omadki tahavad jalga lasta. Venemaa huvi ainukesena on meie vastu endiselt suur, sadamad tõmbavad ja nende ümber asuv maismaa laoplatsina on endiselt ideaalne.

Kui meie maa põhielanikest tühjaks jookseb, kas siis suurt tuleviku valikuid enam jääbki? Kehtib ju turumajanduses pakkumise ja nõudluse tasakaalustamise reegel. 

Jääme ootama... . Kes ja kellele meid seekord maha ärib? Mis parata, selline on kord peenraha saatus!