MEIE EESTI 20: Ivar Vilop: Kõike saab, kui tahtmist on

Olin taasiseseisvumise aastal 39 aastat vana. Selleks ajaks oli juba hulka tööd tehtud, olid oma korter, naine ja poeg, kes juba 19 aastane. Tol ajal oli samuti, nagu nüüd: kes tahtis, see sai, tuli ainult ise asja eest olla. Keegi siin väitis, et tol ajal ei olnud võimalik hambaid pesta?

Oli võimalik ka Sotšis puhata, kui tahtmist. Hea töömees leidis võimaluse nii süüa,kui reisida, kui lapsi koolitada. Kõik, nagu praegu.

Rahanumbrid olid küll teised, inimesed ei osanud unistada autodest, majadest ja mullivannidest, mida Soome TV näitas.

See ei olnud meie elu ega meie jaoks.

Kui siin see iseseisvumise asi idanema hakkas, tekkis reaalne tahtmine ka minul nii elada, nagu need seal üle lahe.

Võtsin osa kõigist taasiseseisvumise üritustest. Olin süütepudelitega teletorni juures, Toompead kaitsmas, laulmas ja oleks vist valmis olnud ka unistuse eest mingi tüki endast andma. Praegu ei ole selles enam nii kindel, ehkki siiski.

20 aastat on olnud aega realiseerida seda, millest siis unistasin.

Täna on mul oma maja, peres kolm last, kes kõik oma jalgel (või oleks õigem öelda oma autodes?). Üks poeg on küll ära rännanud ja töötab Iirimaal, aga mis sest, kui inimene leidis endale huvitava rakenduse just seal.

Kogu see jutt ei ole tegelikult mõeldud enesele kiidulauluks, vaid vastuseks neile kirjutajatele, kes siin virisevad, kui jube ja halb meil kõik on.

Kuna olen väikeettevõtja, siis on aeg-ajalt vajadus värvata tööjõudu. Ma näen noori inimesi, kes on olnud pikemat aega töötud, ilma erilise kvalifikatsioonita, ilma tahteta midagi teha, see-eest suure palgasooviga. Võib-olla on see Soome tööturu jaoks ok ja inimene võetakse suure raha eest niisama istuma, ei tea. Ma pigem ei usu.

Miks inimesed täna arvavad, et Ilves, Ansip, Savisaar või näiteks mina peaks nende eest midagi ära tegema või neile midagi andma?

See andmise asi oli ju nõuka ajal, ja sedagi nendele, kes oskasid küsida ja olid valmis ka tööd tegema. Ülejäänuid nimetati tööpõlguriteks ja saadeti 101. kilomeetrile.

Täna on nii, nagu on ja samuti nagu igal muul ajal: on vaja ainult ühte — tahtmist. Tahtmist mitte maha juua ega maha mängida.

Jah, meil on riigina kuhjaga arenguruumi.

Kuhu see areng meid viib, sõltub jällegi meist, tänastest valijatest, pigem siis ikkagi juba teist, noortest valijatest.

Kui teil on soovi ja julgust täna teha sedasama, mis meie tegime 20 aastat tagasi, siis on teil tulevikus samuti oma maja, auto ja edukad lapsed, kes ei käi teilt pensionipäeval viinaraha pommimas.

Nagu ütleb vene vanasõna, nado rabotat, a ne hleba prosit.

Delfi korraldab iseseisvumise taastamise järgsest perioodist kõnelevate lugude võistluse “Meie Eesti”. Võistlus kestab 20. augustini 2011. Parimad lood avaldatakse Delfi arvamusrubriigis. Kõige parema loo valivad hääletusel Delfi lugejad.

Saada oma lugu aadressile [e-mail] märkusega “Meie Eesti 20”. Lood peaksid olema vähemalt 2500 ja maksimaalselt 4500 tähemärgi pikkused ehk 1-2 masinakirjalehekülge pikad.

Kirjuta vabadusest ja võida priius! Parima loo autor saab auhinnaks Toyota Priuse kasutusõiguse koos paagitäie kütusega terveks nädalavahetuseks vabalt valitud ajal. Info: www.minirent.ee