Meelis Süld: Kirik võiks toetada homoabielusid
Kiriku kriitika homoseksuaalsuse ja samasooliste paaride suhtes võib piibli valgel tunduda igati õigustatud - Soodoma ja Gomorra loost on kuulnud isegi need, kes leeritundidest poppi tegid.
Võin loetleda ridamisi kirjakohti, milles justkui mõistetakse meestevahelisi seksuaalsuhteid hukka: "Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!" (3Ms 20:13), "nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest" (Rm 1:27). Mille üle siin veel diskuteerida, kõik on ju selge.
Siiski näitab viimaste aastate praktika, et kirikud ei ole homoseksuaalsuse küsimuses sugugi üksmeelel. Tegemist on ühe kriitilisema kiriku ühtsust proovile paneva küsimusega lisaks naisvaimulike teemale. Rootsi kiriku homosallivus on läinud nii kaugele, et Balti luterlike kirikute juhid kirjutasid kolm aastat tagasi manitsuskirja rootslastele ning kaebasid ka Luterlikku Maailmaliitu lootuses, et võetakse tarvitusele abinõud eksijate õigele teele juhatamiseks.
Luterliku Maailmaliidu algatatud abielu, perekonna ja seksuaalsuse töögrupp aga ei näi Rootsi kirikut sugugi kärmelt hukka mõistvat, vaid püüab eri osapooli läbirääkimiste laua taga üksteist mõistma panna ning sõnastab pereväärtusi muutuvas maailmas.
Piibliga võib põhjendada peaaegu kõike: demokraatiat, diktatuuri, parempoolseid ja vasakpoolseid poliitilisi vaateid, orjapidamist ja vabadust, naiste võrdõiguslikkust ning meesšovinismi - see raamat (või pigem raamatukogu) on nii mahukas, et kirjakohti leiab igasuguste mõtteviiside, liikumiste ja väärtushinnangute toetuseks.
Geid võiksid näiteks tuua piiblist esile Taaveti ja Joonatani sõpruse: "Mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis. Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu." (2Sm 1:26). Teiseks võiks toetuda juba eelpool tsiteeritud kirjakohale Rooma kirjast, milles on juttu "loobumisest loomulikust vahekorrast naisega". Kuna tänapäeva teadlased peavadki geide seksuaalset sättumust isikuomaseks, siis oleks patt oma loomulikust vahekorrast loobuda, sundides end millekski nurjatuks.
Piibel ei ole seksiõpik ega kokaraamat, vaid pühakiri, mis juhatab vaimsele teekonnale. Piiblis on tohutul hulgal keelde, mida kirik ammu enam ei järgi. Vastasel juhul ei tohiks me süüa näiteks sealiha, jäneseliha ega angerjat, rääkimata verivorstist.
Piiblile tuleb läheneda kriitiliselt, mõista selle kaasaega, kultuuri ning oma aja teaduslikke avastusi. Piiblikriitikat õpivad kõik tulevased vaimulikud, et nad ei räägiks leerikoolis, kuidas jänes on mäletseja loom ega jutlustaks Vanale Testamendile tuginedes mitmenaisepidamise võludest. Hämmastama paneb vaid piiblikriitika valikulisus, mis pehmendab näiteks küll piiblis esinevat soolist diskrimineerimist, lubades tänapäeval ka naisi vaimuliku ametisse, kuid unustab ära diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel.
Teaduse ja religiooni vastuolude rõhutamise aeg võiks olla möödas. Kui keegi pöördub haiguse murega kirikuõpetaja poole, siis tema eest palvetatakse, kuid vastutustundlik vaimulik saadab inimese siiski arsti jutule. Kirik tunnustab teadust, usaldab tohtreid, aga loodab viimaks Loojale. Kas pole kirikust veidi küüniline mõista hukka homoseksuaalsust, kui selle "murega" pole inimesel võimalik arsti juurde minna? Homoseksuaalsust ei ravi ükski professionaalne psühhiaater, meestearst, naistearst või seksuoloog - see ei kuulu enam aastaid haiguste loetellu, sest seksuaalset orientatsiooni ei muuda.
Milline on kiriku lahendus? Seksuaalsus alla suruda ja elada tsölibaadis? Aga läheduse vajadus, soov armastada ja olla armastatud? Kas ei ütle meil pühakiri, et "jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus" (1Kr 13:13).
Kirik võiks pidada meeles ka seda, et Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on seksuaalse orientatsiooni probleemid üheks suitsidaalse käitumise riskifaktoriks ning hoiaks Jumal, et vaimulikud oma jäikade seisukohavõttudega ja põrgusse saatmistega ei osutuks kellelegi komistuskiviks.
Kirik peaks pakkuma tuge, varjupaika, andma lootust. Kirik võiks seista nõrgema poolel. Eesti suhteliselt konservatiivses ühiskonnas on kirikul muidugi mugav rõhutada traditsioonilisi pereväärtusi ja rõhuda homoseksuaale - see on üks väheseid teemasid, millega kirik pälvib rahva kiidulaulu. Iseasi, kas kirik peab rääkima just seda, mis rahvale meeldib?
Toetudes Rootsi näitele ja arengutele anglikaani kirikus on kristluses piisavalt potentsiaali pereväärtusi selliselt ümber hinnata, et ka samasoolised paarid neist osa saaksid. Ka sallivus on kristlik väärtus, nagu ka inimeste hindamine Jumala loominguna - inimestena, olgu nad siis heteroseksuaalid, biseksuaalid, homoseksuaalid või transseksuaalid.
Kirik peaks väärtustama püsivaid tugevaid paarisuhteid, toetama inimeste soovi pühenduda armastuses teineteisele ja saaks olla siinkohal ka samasooliste paaride kooselu registreerimise lubamises kahtlevale Eesti riigile eeskujuks. Tõsi, kirik käib enamasti ühiskonna arengutest paar sammu tagapool, aga miks ei võiks Eesti kirikust kujuneda koostöös progressiivsemate lääne kirikutega kaasaegseid väärtushinnanguid kujundav institutsioon.
Kui Eestis võetakse vastu samasooliste paaride partnerlusseadus, siis tekib varem või hiljem vajadus ka vastava kirikliku talituse järele. Küllap on praegugi juba kirikuõpetajaid, kes kutsuksid leeritundides teineteisse armunud kaks noormeest või neiut alatari ette truuduse tõotust andma. See on ilus, õige ja hea. Ei tohiks unustada, et paljudele Eesti vaimulikele on antud abielude registreerimise õigus ning küllap laieneks neile ka õigus samast soost inimeste kooselu registreerida, kui nad seda vaid soovivad.
Mida kirik kaotaks sellega, kui asuks praegu töötama välja sooneutraalse laulatuse korda, mis tuleb ühel hetkel niikuinii? Mõned konservatiivsemad töötegijad ja liikmed võib-olla eralduksid ja liituksid fundamentalistlikemate kogudustega või looksid eraldi kiriku. Pole hullu, Eestis on registreeritud kümneid kirikuid, koguduste liite ja üksikkogudusi - tuleb üks juurde.
Kiriku maine saaks hoobi? See on vaieldav, sõltub ju, kelle silmis. Nooremate põlvkondade seas ilmselt kiriku toetajate hulk hoopis kasvaks. Võib-olla poleks siis pühakoda enam popp üksnes diskosaalina.
