Meelis Ojasild: Miks tuleb raadiost jälle sousti?
Kuigi räägitakse muusikatööstuse muutumisest, on tegelikult siiani kasutusel (vähemalt suurte plaadifirmade puhul) nö status quo mudel, mis sellist hittidega üleujutamist soodustab.
Sisuliselt on kolme sorti lugusid — nõrgad, keskmised ja hitid. On selge, et plaadifirma teeb oma panuse hitile. Nõrgad lood jõuavad heal juhul singlile lisalooks ja keskmised albumile, kuid mitte eraldi hiti staatusesse.
See on loonud olukorra, kus hitipotentsiaali ekspluateeritakse üle — hitt peab tasa teenima ka nõrkade lugude kaotatud raha ning keskmiste lugude kesise sissetuleku võrreldes investeeringuga.
Kui jätta kõrvale plaadifirmade mõjuvõim, siis eeltoodu ongi põhjuseks, miks Black Eyed Peas’i ja Lady GaGa ja The Sun’i lood kõlavad juba mitu kuud raadioeetris ja klubides, kuigi oleks mängida tohutul hulgal uut muusikat, mille järele on reaalne nõudlus. Näitena kasvõi Jaan Tätte, kelle kontserdid on välja müüdud, kuid kelle lugusid raadiost just väga tihti ei kuule.
Eriti masendav on see kuulajatele, kes on sunnitud läbi massimeedia pidevalt ühte ja sama sousti sööma. Teisalt aga ei pruugi väiksema hitipotentsiaaliga lood jõuda oma kuulajaskonnani.
Mis on lahendus? Massimeedia puhul, kus tarbijatel pole erilist mõjujõudu, seda ilmselt väga polegi. Vähemalt seni kuni meediatarbija endale rohkem sõnaõigust ei saa. Küll aga on mõned uued võimalused avanud internet, mis on ju ka massimeedia sisuliselt (ainult personaalsem).
Muusikatööstuse järgmine samm peaks olema üleminek mudelile, kus loo autorid saaksid tasu vastavalt sellele, kuidas kuulajad nende lugudesse suhtuvad, mitte kuipalju neid raadiosse või klubidesse on surutud.
Eesti Autorite Ühing (EAÜ), mis esindab kollektiivselt suurt osa Eesti muusikutest, on pakkunud välja järgmise variandi: „Niisiis peaks teenusepakkuja olema see abimees, kes kogub võrgukasutajatelt tasu ja edastab selle kollektiivse esindamise organisatsioonile [EAÜ — toim] edasiseks jagamiseks autorite vahel.“
Samamoodi mõtleb näiteks ka Kanada vastav organisatsioon. Probleem on aga selles, et interneti teenusepakkuja peaks käima läbi kõik jagatud failid, mis on aga võimatu — kasvõi sellepärast, et osa neist on valede nimedega või siis parooliga kaitstud, krüpteeritud vms.
Teisest küljest oleks ka üsna absurdne panna teenusepakkuja vastutama selle eest, kuidas teenust kasutatakse (näiteks YouTube vs Viacom kaasus).
Ühe lahendusena on esile kerkinud artisti ja fännide vahelised otsesuhted, kus artistid hoolitsevad ise muusika levitamise eest ning müüvad otse fännidele, kasutades selleks selliseid teenuseid nagu CD Baby, TopSpin või BandCamp.
See loob omakorda keskkonna, kus „hea“ muusika peaks läbi jagamise „iseenesest“ pinnale kerkima, ilma et tuleks tingimata maksta vahendajatele (nagu interneti teenusepakkujad), kes ei loo lisaväärtust.
Kas see toetab ka hitipotentsiaaliga lugude „rahaks tegemist“, on muidugi teine küsimus — seda näitavad lähimad aastad. Aga sousti jääb loodetavasti vähemaks ja liha antakse rohkem.
