Meelis Ludvig: Tunnistagem Abhaasia iseseisvust
Sõnaga „separatism“ üritatakse reeglina rõhutada, et on tegemist ebaseaduslike nõuetega ja soovitakse teostada midagi, mis ei vasta rahvusvahelistele üldlevinud nõuetele. Mis siis „separatism“ on?
Separatism kui selline on kõige lihtsamalt sõnastatuna püüdlus saavutada suurem autonoomia olemasolevas riigis või saavutada täielik iseseisvus. Teadaolevalt soovivad abhaasid oma, Gruusiast eraldiseisvat ja iseseisvat, riiki. Küsimus on selles, kas abhaaside soovid ja nõudmised neis küsimustes on seaduslikud, kas abhaaside püüdlustes saavutada Abhaasiale rahvusvaheline legitiimsus on midagi taunimisväärset ja rahvusvaheliselt aktsepteerimatut.
Kirjanduslike allikate andmeil on ajaloost teada, et abhaaside esivanemad on elanud Abhaasias juba perioodist, mil neile aladele rajati vana Kreeka kolooniaid. Abhaasidel on olnud nii vürstiriik XV sajandil kui ka kuningriik VIII sajandist (liideti X sajandil Gruusiaga). 1866. aastani olid Abhaasias võimul abhaasidest printsid Širvašidzed. Selle ajahetkeni valitsesidki Abhaasiat peaasjalikult abhaasid ja abhaasid olid seal põhirahvuseks.
Vene Tsaaririigi koloniaalpoliitika tulemusena põgenes, hävitati või sunniti Türki ümber asuma sadu tuhandeid võõrvõimu suhtes tõrksaid ja leppimatuid abhaase. Hinnanguliselt vähenes sel perioodil abhaaside arv Abhaasias umbes 60 protsenti. Asemele saabusid põhiliselt grusiinid.
Aastatel 1925-1931 oli abhaaside asuala ametlik nimetus Abhaasia NSV NSVL koosseisus ning igasugune sõltuvus Gruusiast puudus. Vastavalt NSVL diktaator Jossif Stalini korraldusele liideti aga, kasutades „tugevama õigust“ ja eirates abhaaside soove, Abhaasia Gruusia NSVga.
Eeltoodust järelduvalt ei oleks Abhaasia tunnustamise näol tegemist pretsedendiga, kuivõrd selline riik on juba eelnevalt olemas olnud. Vaatamata sellele, et abhaasid olid 1990ndail jäänud Abhaasias, see tähendab enda isaisade maal, vähemusrahvuseks (hetkel on nad juba piirkonna enamusrahvus), oli tegemist selle piirkonna põliselanikega ning oma maa pärisperemeestega.
Neil oli vastavalt üldtunnustatud rahvusvahelisele tavale õigus oma maa ja selle arengu suhtes otsuseid langetada. Tegemist oleks rahvusvahelisest õigusest pärit mõistega, mida nimetatakse enesemääramisõiguseks.
Pingutusi taastada Stalini poolt loodud kunstlik riiklik moodustis (Gruusia, mille koosseisu kuuluks ühtlasi Abhaasia) tuleks käsitleda kui ebaõigluse soosimist ning selline käitumine on rahvusvahelise õiguse seisukohast ja käesoleva kirjutise autori arvates lubamatu.
Siin oleks oluline kirjeldada ka seda viimast piiska kannatuste karikas, millest said alguse abhaaside tõsisemad eraldumispüüded Gruusiast. 1970-1980ndatel aktiviseerus Abhaasias oluliselt nii-öelda „grusiniseerimise“ protsess. Tegemist oli Gruusia võimude poolse abhaaside tagakiusamisega, eesmärgiga abhaasid aste astmelt assimileerida ja nende esiisade maa lõplikult Gruusiaga liita.
Lisaks sellele, et naaberpiirkondadest Imeretist, Svaneetiast ja Megreeliast saabus Abhaasiasse uusasukatena massiliselt etnilisi grusiine, kuulutas tollane Gruusia president Sviad Gamsahhurdia 1989. aastal gruusia keele Gruusia NSV ainsaks riigikeeleks. Abhaasia keel ei saanud Abhaasias mingit staatust. Ka Suhhumi Ülikoolis ei olnud abhaasidel enam võimalik emakeelset kõrgharidust saada.
1992. aastal kuulutati Gruusias kehtivaks 1921. aasta põhiseadus, mis sisuliselt tühistas Abhaasia autonoomia Gruusias. Samal aastal kuulutas Abhaasia viimases hädas välja sõltumatuse Gruusiast, mille järel hõivasid Gruusia väeüksused suurema osa Abhaasiast ja pealinna Suhhumi.
Siinkohal ei ole kahjuks võimalik märkimata jätta tõsiasja, et pärast Suhhumi vallutamist täitus linn röövlitest ning marodööritsevatest ja vägivallatsevatest Gruusia üksustest. Abhaaside rahvusliku pärandi hulka kuulunud sajanditevanuseid dokumente põletati virnadena, muuseumide kollektsioonid peksti segi jne.
Kõik rahumeelsed konflikti lahendamise võimalused olid tolleks hetkeks ammendatud. Abhaaside poolne sõjategevus Abhaasias grusiinide vastu oli provotseeritud grusiinide enda ebaseadusliku tegevusega.
Tagantjärgi on mõistetavad ka abhaaside abipalved niinimetatud Kaukaasia Rahvaste Konföderatsiooni ja Vene Föderatsiooni poole. Abhaasidel ei olnud võimalik abi saamiseks kolmandate riikide poole pöörduda. Kui abhaasid ei oleks selliselt käitunud, oleks sündmuste edasine käik lõppenud abhaasidele kõigi eelduste kohaselt hävinguga.
Abhaasid valisid Gruusia mõjusfääri langemise asemel Venemaa mõjusfääri langemise. Ühtlasi saavutasid abhaasid selle, et Gruusiast lähtuv migratsioon, kui kõige vahetum oht nende rahvuslikule olemasolule, neid enam ei ähvarda.
Mõistagi ei õnnestu abhaasidel, võttes arvesse eelkirjeldatud asjaolusid, ei lähi– ega keskmises tulevikus täielikku sõltumatust saavutada. Jäädakse jätkuvalt Venemaa mõjusfääri, kes vastutasuna on nõus kaitsma Abhaasiat ülitõenäolise Gruusia agressiooni vastu.
Tõenäosus, et abhaasid laseksid ennast lähemas või kaugemas tulevikus uuesti Gruusia külge liita, on nullilähedane. On selge, et ka Venemaa püüab teha kõik endast sõltuva, et seda kunagi ei juhtuks. Kas ei tundu hetkesituatsiooni silmas pidades arukas, õiglane ja mõistlik Abhaasiat iseseisva riigina siiski tunnustada? De facto on ju nii või teisiti tegemist iseseisva riigiga.
Meediast tuttav Abhaasia samastamine Transnistria või Põhja-Küprosega on ilmselgelt ebakorrektne. Esimeses koosneb elanikkond peaasjalikult põlistele Moldova aladele sisserännanud slaavlastest, teises Türgi vallutuse käigus saarele sissetunginud türklastest. Kummalgi juhul ei ole tegemist eelnimetatud riikide põliselanike ega pärisperemeestega, vaid soovimatute „külalistega“.
Ka ei peaks me kartma, et kui tunnustaksime Abhaasiat suveräänse riigina, peaksime hiljem seisma silmitsi Kirde-Eesti iseseisvumise probleemiga. Kirde-Eesti piirkond on alati kuulunud Eesti koosseisu ning sellel territooriumil on nii-öelda „aegade algusest“ elanud eestlased. Argument, et hetkel on Ida-Virumaal venekeelset ja võib-olla ka venemeelset elanikkonda rohkem kui eestikeelset, ei ole tõsiseltvõetav. Ida-Virumaal venelaste näol ei ole tegemist suuremas osas põlisrahvuse ega Eesti Vabariigi kodanikega.
Abhaasia osas on vajalik rõhutada veel ühte meile kui eestlastele olulist asjaolu. Nimelt paikneb Abhaasias viis etniliste eestlaste küla. Abhaasia eestlaste hulgas leidub hulganisti eesti rahvusest noori mehi, kes osalesid Abhaasia sõjas koos armeenlaste, teiste kaukaasia mägirahvaste, kasakate ja teistega abhaaside poolel.
Abhaasia eestlastele ja nende järeltulijatele on Abhaasia kodumaa. Tegutseti lähtuvalt kodumaale antud lojaalsusvandest ning Abhaasia edasise võimalikult parema tuleviku nimel. Igal aastal läbib mingi osa kohalikke eesti rahvusest mehi Abhaasias kohustusliku ajateenistuse, väljendades sellega enda lojaalsust Abhaasia kodumaale.
Kuivõrd Eesti Vabariik Abhaasiat ei tunnusta, on kohalikud eestlased ja nende järeltulijad pälvinud mõningase ebasoosingu. On esinenud probleeme liikumisega Vene Föderatsiooni piiril jne. On selgemast selgem, et kui Eesti Vabariik Abhaasiat tunnustaks või vähemalt enda seniseid seisukohti Abhaasiale sobilikus suunas korrigeeriks, muutuks ka kohalike eestlaste olukord neis küsimustes igal juhul positiivses suunas.
Eeltoodut kokkuvõttes pean vajalikuks, lähtudes kainest mõistusest ja erapooletult ülal esitatud argumentidest, eriti aga sellest, et oleme tunnustanud juba Kosovot, vaadata ümber Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamine Eesti Vabariigi poolt. Gruusiat peaksime me kindlasti igakülgselt iseseisva riigina tunnustama ja toetama, kuid sellest paketist oleks hädavajalik eraldada niinimetatud „Abhaasia küsimus“.
Autor on Eestis sündinud, kasvanud ja hariduse saanud eestikeelne ja eestimeelne 43-aastane Eesti Vabariigi kodanik, kes on erakondliku kuuluvuseta ja poliitiliste eelistusteta.
