Meeli Hunt: Väärastunud hingede aeg
Räige inimtapp Snelli tiigi ääres, vaid kiviviske kaugusel riigi esindusresidentsidest. Teine ohver, samuti noor naine, on raskes seisus haiglas. Millise hingehaavaga peab see noor, parimas elueas naine edasi elama? Isegi juhul kui ta füüsiliselt paraneb? Psühholoogid jagavad selgitusi kurikamehe erilisest vaimsest seisundist...
Teine pauk. Uskumatult väärastunud, kümneid aga võib olla ka sadu lapsehingi sandistanud pedofiili aastatepikkused toimetamised. Eriti jube, et toimetaja ise oli lapse turvalisuse eest seisva organisatsiooni esindusfunktsionär. Lapse isa. Peaosatäitja friiklikus meediaetenduses "Ära löö last". Pildilt vaatavad vastu selged silmad. Mis toimub selles silmadetaguses osas? Psühholoogid räägivad hinge kahestumise võimalikkusest...
Kolmas pomm. Koolitulistamise ja veresauna ähvardus Tartus. Autoriks abituuriumis õppiv, mitte millegi erilise - ei hea ega ka halvaga - silma torganud noormees. Kas see inimhing üldse saab aru, millist hirmu külvas tema "nali" sadadetesse südametesse - koolilastesse, nende vanematesse, lähedastesse. Kui paljudes pisikestes ja ka suuremates peades võib "nali" tekitada hirmutõrget edaspidi, koolimaja uksel seistes?
Ka sellelt pildilt vaatavad vastu justkui arukad silmad. Aga kust selline kurjus? Psühholoogia pakub, et kõrgendatud tunnustusvajadus, koolipsühholoogide esindaja aga, et see võis olla viimane appikarje.
Nagu eelnevast veel vähe, saime pühapäeval teise seagripi ohvri. Aga vasturohtu tuleb alles oodata ning sedagi jagub vähestele. Traagika kaotust kandnud peredes, hirm teadmatuse eest sadades tuhandetes, kes paraku jäävadki kaitseta.
Avariid ja rongiõnnetused pealekauba. Aga siin on elukogenud ja paljunäinud eestlased saavutanud teatava immuunsuse. Seda ilma vaktsiinita. Tean, see kõik kõlab süngelt ja küüniliselt. Paraku ei üllata ega eruta meid enam isegi uue kaubakeskuse kinolae alla kukkumine. Ning rongiõnnetused toimuvad meist õnneks kaugel.
Elame otsekui väärastunud hingede ajastus. Kadunud on vanad, aastasadu ühiskonda kraavi vajumisest hoidnud väärtused ja õpetused. Läbi ajaloo on neid edasi antud vanemalt põlvkonnalt nooremale ja kõik on nagu suuremate avariideta sujunud.
Tänane ühiskond kappab tiigrihüpetega innovatsiooni maanteel ning loob pliootprojektide abiga uusi väärtusi. Maailm, kus vanemat ja elutargemat räuskavaks penskariks kutsutakse, on muutunud noorte inimeste maailmaks. Siin kehtivad uued reeglid ja väärtused. Mitte et need uued väärtused absolutiseerides väärakad oleksid, aga uute reeglite rägastikus oleme me ära kaotanud ühe olulise nähtuse – inimese sisemise väärikuse ja eetika. Kas esimesed kolm näidet ei viita, et meie ühiskonnaga on midagi väga viltu?
Ühtin suures osas Lauri Vahtre mõtetega eelmise nädala Õpetajate Lehes, kus ta valutab hinge "inimeseks olemise üle" ning soovitab aeg-ajalt üle lugeda Kristuse mäejutlust.
Ma ei ole ühegi usulahu või esoteerilise õpetuse kummardaja, aga Vahtre jutus on sügav iva. Mäejutlus selgitab lihtsas ja selges eesti keeles, millised on eetilise inimmoraali alustalad. Need, mis on meie esivanemaid aidanud läbi aegade jääda ausateks ja väärikateks: ära varasta, vassi ega valeta, ära tõsta kätt teise inimese vastu, aita hädalist, austa oma lähedast. Uskumatu, et nii loomulikud tõed tänapäeva kontekstis paljudes ahhaa efekti tekitavad.
Olgu sellega nagu on, eks igal ajastul ole oma valu, vaev ja otsing ning lootused, et uued leitud-leiutatud väärtused on vanadest paremad. Aga kui sa kuuled, kuidas kolmanda klassi naga soliidses eas õpetaja silmagi pilgutamata p...sse saadab, noor inimene teise surnuks peksab, selgete silmadega mees lapsi vägistab, üks üldtuntud poliitik maid parseldab ja teine silmagi pilgutamat vassib, siis tundub, et tahaks karjuda nagu mees Munchi maalil.
Hääletult ja ängis.
Selle kõige kõrval tundub tavapärane masu olevat otsekui vana hea tuttav ja turvaline keskkond. Töötuidki tuli möödunud nädalal ootuspäraselt juurde, ametliku statistika järgi ca 2300 tükki. Vähemalt mingi süsteem toimib tõrgeteta ja järjepidevalt :)
Laupäevases „Rahva teenrid“ saates oli üks saatekülalistest palunud majandusasjatundjail välja arvestada, millal sama töötuse tempo puhul Eestimaal viimane töökoht kaob. Vastus oli – selleks kulub kaks aastat... Võtkem seda väidet reservatsiooniga, kuid kujund iseenesest on võimas.
Mis edasi? Mis meist edasi saab? Kuidas puhastada oma väärastunud hing?
Hando Runnel on ühes oma hiljutises esinemises öelnud: “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks“.
Usun Runnelit. Kunagi on ta luulevormis öelnud veel sellisedki kuldsed sõnad: „Mõtelda on mõnus“. Mõtelgem siis üheskoos oma hingepuhtusele ja vaimsusele. See loeb.
Meeli Hunt on kaitseministeeriumist koondatud ametnik, kes on hetkel töötu ja ta kirjutab Delfis iga nädal arvamusloo päevani, mil ta uuesti töökoha leiab.
