Matthew Crandall: Ukrainale relvade andmine muudab Putini tugevamaks
Hiljuti tegi Venemaa president Putin absurdse avalduse, väites, et Ukraina armee on NATO osa. See väide lükati Läänes muidugi ümber, kuid see näitab kõnekalt, millises paralleelreaalsuses Putin elab. Ilmselgelt ei ole tekkide, toidu ja öövaatlusseadmete jagamine Ukraina armeele piisav, et ukrainlasi NATO sõduriteks pidada. Seega tuleb otsida Putini sõnumit ridade vahelt: tegemist oli hoiatuslasuga NATO suunas ning selle eesmärk oli vältida Ukraina armee muutumist NATO osaks. Ukrainlastele relvaabi andmine aga just seda tähendaks.
Need, kes toetavad Ukrainale relvaabi andmist, põhjendavad oma väidet sellega, et see sunniks Venemaa läbirääkimiste laua taha. New York Times'is hiljuti ilmunud Ben Judah'i kolumnist võib lugeda: „Ainult siis, kui Ukraina armee suudab Venemaa pealetungi ohjata, muutuvad läbirääkimised võimalikuks." See loogika alahindab Venemaa sõjaväe võimekust ning Putini soovi seda kasutada. Tankitõrjeraketisüsteemid Javelin, soomukid ja radarid suurendaksid ohvrite arvu, kuid ei hoiaks Venemaad tagasi.
Putini strateegia pole siiani olnud Ukrainas sõjalise võidu saavutamine, sest vastasel juhul oleks ta juba ammu võitnud. Ta on pidevalt suurendanud sõjaväe kohalolekut, et säilitada status quo. Samas on suur osa tema sõduritest ja varustusest ikka veel Venemaal. Ukrainale relvade andmine tooks seega kaasa kaks võimalikku reaktsiooni.
Jätkuv vastuseis
Esiteks - Putin vastab Lääneriikide käigule ning suurendab sõjalist panust. See annaks tulemuseks pikaaegse sõjalise vastasseisu ning suure (tsiviil)ohvrite arvu. Selle stsenaariumi järgi on Putini eesmärk näidata Ukrainale, et ükskõik, mida nad ka ei prooviks, pole sõjaline võit võimalik. Putin on otsustanud sundida Ukrainat läbirääkimistele, mis annaksid tulemuseks mingit tüüpi föderaliseerumise, mis omakorda tähendaks, et Ukraina ei saa kunagi NATO liikmeks.
Pealetung
Teine variant on see, et Putin näeb Ukrainale relvade andmist rohelise tulena kogu Ida-Ukrainas sõjategevuse alustamiseks, eesmärgiga luua maismaakoridor Venemaalt Krimmini. Ukrainale relvade andmine oleks vesi Venemaa propagandaveskile - seda kajastataks üheskoos surnud „vabatahtlikega", mis omakorda suurendaks toetust sõjale veelgi. See annaks Putinile ka võimaluse lõpuks tunnistada, et Venemaa on konflikti osapool ning rünnata Ukrainat kogu sõjalise võimekusega. Sellisele invasioonile vastu astumine nõuaks Ukrainalt aga aastatepikkust armee arendamist ning miljardite dollarite suurusi investeeringuid.
Lääne lootus, et Putin loobub sõjast, kui ukrainlased saavad tankitõrjeraketid, on ekslik. Putini maailmanägemuse kohaselt on Lääs pidevalt kasutanud ära Venemaa Külma sõja järgset nõrkust. Putini jaoks lisanduks tõendeid aina juurde: NATO laienemine, NATO muutumine globaalseks julgeolekuorganisatsiooniks, USA soov vältida ÜRO julgeolekunõukogu (nagu juhtus Serbia pommitamise ja Iraagi sõja puhul) või ÜRO julgeolekunõukogu otsuste interpreteerimine (Liibüa), värviliste revolutsioonide toetamine ning ELi mõjusfääri laienemine. Kuigi suurem osa nendest juhtumistest tunduvad Lääne silmis õigustatud, on need andnud Putinile õppetunni.
Putin on õppinud, et rahvusvahelise õiguse järgimine on mõttetu, sest Lääs jätkab Venemaa huvide ignoreerimist. Venemaa jaoks ei ole Lääne laienemisel lõppu ning seega on Krimm ja Ida-Ukraina punaseks jooneks. Putini peas on see kaitsesõda, mitte rünnak. Venemaa ei ürita taasluua Nõukogude Liitu. Venemaa nõuab endale alasid, mis on talle strateegiliselt olulised ning nõuab, et Lääs seal ei sekkuks.
Kui Lääs suurendab Ukrainale relvade andmisega panust, siis teeb nii ka Venemaa. Sellel protsessil on palju negatiivseid mõjusid: esiteks suurendaks see vägivalda Ukrainas. Lahingutegevus kanduks suuremale alale ning tooks kaasa rohkem ohvreid, rääkimata infrastruktuuri hävitamisest. Lõpptulemusena muutub Ukraina „läbikukkunud riigiks".
Ukraina relvastamisel oleks ka geopoliitilisi tagajärgi: suhted Venemaa ja Lääne vahel saaksid pöördumatult kahjustada. See tähendaks, et enam ei oleks võimalik Obama restart-poliitika või suhete normaliseerumine. Kriitiline koostöö terrorismi tõkestamise, tuumarelvade leviku piiramise või Iraani tuumaprogrammi osas lõpeks. Lääs võib üritada Venemaad isoleerida sama moodi, nagu prooviti Iraaniga, kuid see kukuks BRICSi - Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika - vastuseisu tõttu läbi. Venemaa võib aga poliitiliselt kätte maksta, annekteerides Lõuna-Osseetia ja Abhaasia või tunnustades Transnistriat iseseisva riigina.
Mida siis teha?
Lääne liidrid peavad Venemaa agressioonile vastu astuma viisil, mis ei tekitaks Ukrainas veel suuremat kaost. Selle saavutamiseks peab Lääs pidama silmas kaht aspekti. Esiteks - eskaleerida tuleb valdkondades, kus Lääs suudab Venemaa üle domineerida. Kui võtta arvesse kõik Euroopa või NATO liikmesriigid, siis on nende armeed kokku võimsamad kui Venemaa oma. Siiski ei ole see ülemvõim üle kantav domineerimisele Ida-Ukrainas. Sõja eskaleerimine tähendaks Putini tugevustele mängimist, mis on ka põhjus, miks ta on kasutanud võimalust ja sõjategevust hoogustanud.
Seega peaks Lääs jääma majanduslike sanktsioonide juurde, sest selles valdkonnas on Lääs Venemaast üle. Lisaks peaks Lääs pakkuma Putinile võimalust Ukraina sõjast väljuda ilma, et ta peaks end kaotajana tundma. Teoorias peaks see vähendama eskalatsiooni võimalikkust tulevikus. Sellist tasakaalu pole lihtne saavutada, kuid erinevate variantide kaalumise järel on selge ainult üks asi: Ukrainale relvade andmise tagajärjel kaotaks kõik, välja arvatud ehk Putin ise.
