Selle kõige ilmsemaks tõenduseks on demograafia. Meid püütakse uskuma panna, et aja ja ühiskonna teisenedes muudavad sotsiaalsed institutsioonid vormi ja inimesed muganduvad uute oludega. Ja ometi on nii, et ajastul, mil perekond on muutunud vähemuse eluviisiks, on ühiskonna püsimine saanud küsitavaks. Inimesed muganduvad ilma pereta elamisega: nad lihtsalt ei hangi endale lapsi. Mage lugu.

Eesti marsib selles mõttes maailma rahvaste esireas. Meil on perekonna hävitamine õige kaugele edenenud. Mõelge korra: 30 aastat tagasi sõlmiti Eestis üle 12 000 abielu aastas, tänapäeval küünib see number vaevu 6000-ni. Poole vähem. Kusjuures lahutuste arv praegu ja 1970. aastatel on üsna samal tasemel — kusagil pisut üle 4000. Seega, kui 1970. aastal tuli iga kolme abielu kohta üks lahutus, siis tänapäeval on see suhe peaaegu üks ühele.

Veelgi hirmsam on lugu aga ainult ühe vanema armastuse ja juhtimise all kasvanud lastega. Kui 1970. aastal sündis muljetavaldav 85 protsenti lastest abielus inimeste perekonnas, siis praeguseks on lapsi, kelle vanemad on tema sünni hetkel omavahel abielus, vaid hädised 41 protsenti. Jällegi — üle poole vähem. Neile lastele pakub vähe lohutust teadmine, et tema sünnihetkel olid tema vanemad enamasti siiski koos. Selleks ajaks, kui laps on viiene, on tema bioloogilised vanemad mitu korda tõenäolisemalt lahku läinud, kui nende laste vanemad, kes sünnihetkel abielus olid. Lahkumineku risk suureneb iga aastaga ka abielus vanematel, kuid tavakooselu puhul kasvab see risk tunduvalt rohkem.

Statistika on halastamatu — sedamööda, kuidas väheneb abielude hulk ja suureneb abieluväliste laste sünni osakaal, väheneb rahvastiku loomulik juurdekasv ehk iive. Feministlik dogma, mis on vabastanud naise abieluinstitutsioonist, on ühtlasi vabastanud naise emarollist ja sellega koos kogu ühiskonna pealekasvust. Kas pole mitte mõru iroonia, et „vabanenud” naiste ühiskond püsib heal juhul paar-kolm põlve, siis sureb see ühiskond lihtsalt välja ja tühja koha täidavad need etnilised üksused, kus perekond ning emaroll on ikka au sees. Hakake araabia keelt õppima, seda võib siinkandiski vaja minna juba meie eluajal.

Kõik see muidugi ei tähenda, et lapsi Eestis üldse ei sünni. Sünnib ka üksikemadel ja neis peredes, kus hiljem tuleb lahutus. Lihtsalt neil lastel pole pigem tõenäoliselt õdesid ja vendi, tädisid ja onusid, küdisid, nadusid, näälusid või kälisid. Seega puudub neil ka sugulusel põhinev sotsiaalne võrgustik, mis aitab elus hakkama saada.

Kui 1960. aastatel võis veel süüdimatult väita, et abielu kui väikekodanliku ja võltsvagatseva igandinstitutsiooni võib rahumeeli üle parda heita, siis tänapäeval seda enam öelda ei saa. Tookord võis ainult spekuleerida, mida head või halba abielu kadumine kaasa toob, tänapäeval on meil aga juba mitu inimpõlve tõendusmaterjali olemas — ja pilt pole ilus.

Ent nüüd on juba hilja, käivitatud on nõiaring, millest väljarebimine on väga raske. Aastakümneid suurenenud üksikemade hulk suurendab paratamatult tulevikuski üksikvanemate hulka. Naised, kes kasvatavad üksi lapse (harvem mitu last) üles, peavad paratamatult olema tugevad. Nad peavad hakkama saama. Mis neil üle jääb. Nad annavad oma lapselegi edasi mentaliteedi, et naine peabki olema tugev ja sõltumatu, olema valmis iseenda ja oma lapsega vajaduse korral üksi toime tulema.

Sellises õhkkonnas kasvanud tüdrukutest saavad naised, kes suhtuvad monogaamsesse püsisuhtesse mehega umbusklikult või lausa vaenulikult, mehes nähakse pigem ajutist lõbustusvahendit või spermapanka kui oma laste isa. Sellises õhkkonnas üles kasvanud poistest saavad aga üles litsimentaliteediga elupõletajad, kes ei austa ei iseennast (kuna nende tugev ema suhtub kõigisse meestesse põlgusega) ega naisi.

Üksik- ja vallasvanemate elustiili levimine on meestele võrreldes naistega ebaproportsionaalselt rohkem kahju teinud. Tugevad emad kasvatavad üles järgmise põlvkonna tugevaid tütreid, kuid samas ka järgmise põlvkonna nõrkasid poegi. Poegi, kellel puudub positiivne isaroll ja kes pole näinud tervet mehe-naise suhet.

Tulemuseks on heade, isarolliks valmis olevate meeste nappus ja tugevate naiste üleküllus. Tugevad naised ei taha enda eluaegseks partneriks ebaadekvaatse enesehinnanguga joomarlusse kalduvaid litse elupõletajaid, nad hangivad endale mõnelt selliselt bioloogilise kella sunnil ehk lapse, kelle siis üksi (ilma isata ja ilma õdede-vendadeta) üles kasvatavad. Sellest poolikust ja vildakast perekonnast tulevad taas tugevad naised ja nõrgad mehed. Nagu öeldud, nõiaring.

Traagilisel kombel siiski mitte lõputu nõiaring, sest üksikvanemluse ajastul kukub iive alla taastootmise kriitilise piiri. Inimesed võivad ju indiviidi tasandil kohaneda „institutsioonide muundumisega”. Inimesed kohanesid ka Siberisse asumiselesaatmisega ja kohanevad astmaga, inimene on juba selline sitke. See on aga kohanemine ellujäämise nimel, mis ei tähenda, et säilitatud on parim võimalik elukvaliteet. Ning üldisel, ühiskondlikul tasandil mingit kohanemist ei toimugi, toimub lihtsalt ajaloo lavalt lahkumine.

Mul ei ole võluvitsa, millega abieluinstitutsiooni taas ausse tõsta. Kahtlemata aitaks meelelahutusmeedias lokkava hedonistlikku ja dekadentsi ülistava sõnumi tõrjumine ja piiramine. Aitaks see, kui abielu väärtusetust ja tähtsusetust kuulutavad šarlatanid külma statistika abil paljastada. Aitaks see, kui me vähendaks abielu lagunemist soodustavate stiimulite paketti sotsiaaltoetuste näol ega maksaks riigi rahalist abi üksikvanematele, vaid sunniks selle asemel hulkurisasid oma järglaste heaolu pärast muret tundma.

Aitaks seegi, kui me lööksime avalikku häbiposti selliste abieluinstitutsiooni mõnitavate ja lagundavate ideede levitajad nagu homoabielude propagandistid. Aitaks see, kui me ei õpetaks koolis varateismelistele lastele aidsi-vastase võitluse päeval mitte kondoomi kasutamist, vaid selgitaks, et ainus sajaprotsendine tagatis selle tõve vastu on hoidumine üheöösuhetest ja truudus oma partnerile. Kõik see oleks aga ülesmäkke rühkimine, sest nagu öeldud — abielus inimesed on tänapäeval vähemus.

Seni, kuni kõiki neid ja muidki vajalikke samme pole aga astutud, aitab üksikema juures kasvavaid poisse ehk seegi, kui neile leida tugevat meherolli pakkuv isik väljaspool abielu. Olgu selleks siis mõni treener, onu või vanaisa — või miks mitte ristiisa või pinginaabri isa. Jätta poisid üldse ilma tugeva meherolli eeskujust teeb kahju nii neile poistele, nende eakaaslastest tüdrukutele kui ka nende võimalikele tulevastele lastele.