Martin Helme: Tõnismäele vabadussammas
Sest midagi pole teha, võitlus Tõnismäe pärast oli ja on ka edaspidi kahe täiesti vastandliku ning teineteist välistava ideoloogia võitlus. Just selle pärast olidki kõik ümarlauad ja konsensuse otsimised ette määratud läbikukkumisele. Tõnismäe küsimus on klassikaline null-summamäng, kus ühe poole võit on teise kaotus, igasugune kompromiss või võit-võit-tulemus on välistatud.
Ning muide, nii mõnigi on juhtinud tähelepanu sellele, et pronkssõdur kujunes venelastele sakraalseks sümboliks, mille puhul ükski ratsionaalne selgitus („meie jaoks oli tegu vallutaja ja küüditajaga“) ei jõudnud lihtsalt kohale. Seda sümbolit pole võimalik kustutada, küll aga oma ja võimsamaga üle ehitada.
Selleks, et otsustada, mida peaks tulevikus tegema Tõnismäe platsiga, tuleb veel kord meelde tuletada, mille pärast võideldi. Mitte ühe kuju pärast. Mitte lahingupäevi meenutavate pensionäride pärast. Võideldi selle pärast, kelle tahe on Eestis ülim. Võideldi selle pärast, kas me peame siinsetelt okupantidelt-kolonistidelt ja nende Moskva isandatelt oma riigis toimetamiseks luba ja kooskõlastust küsima.
Loomulikult ei pea ja nendega, kellele see ei sobi, saame ka hakkama. Ent kuju teisaldamisest ei piisa. Tolle ala tähendust tuleb täielikult ja pöördumatult muuta, sellest tuleb kujundada koht, kuhu eestlased harjumuspäraselt ning uhkusega kogunevad. Nii kõrged ametnikud, väliskülalised kui ka tavakodanikud. Sinna tuleb ehitada vabadussammas.
Oluline on rõhutada, et tegu on vabaduse, mitte võidu sambaga. Meie vabadus ongi meie võit. Meie olemasolu ja vaba toimetamine oma põlisel kodumaal kõigi sõdade ja küüditamiste kiuste ongi meie triumf. Sammas aitaks meil seda iga päev meeles pidada ning oleks ühtlasi austusavaldus kõigile neile, kes on eestlaste ja Eesti vabaduse nimel pingutanud ja ohvreid toonud.
Ja ma ei räägi mingist mõnemeetrisest köksist jupatsist. Ma räägin mastaapsest, võimsast obeliskist, mis on vähemalt sama kõrge kui Kaarli kiriku tornid, võib-olla isegi sama kõrge kui Hermanni torni tipp. Sellega oleks löödud mitu kärbest ühe hoobiga, sest asjaolu, et meil pole peale reaalkooli ees asuva Vabadussõja samba ühtegi kohta, kus oma vabadust tähistada ja vabadusvõitlejaid austada, on häbide häbi.
Koht ise on nagunii igati sobiv, kohe valitsuse ja parlamendi lähedal, kultuuritempli rahvusraamatukogu kõrval, Vabaduse väljaku servas. i-le paneb täpi kõrval asuv kirik. Kuigi Tõnismäe plats ise on üsna tilluke, annab hea planeerimise puhul muuta ta Kaarli puiestee ning praeguste tenniseväljakute alla jääva ühtse ruumilahenduse osaks. Kohaks, kus iseseisvuspäeva paraadide kõnesid peetakse ja paraadi vastu võetakse.
Samba loominguline lahendus on loomulikult kunstnike ja arhitektide pärusmaa, tähtis on aga see, et temaga tunnustataks kõiki Eesti vabaduse eest võidelnuid. Ja neid on läbi aegade olnud palju: muistse vabadusvõitluse sõdalased, Jüriöö võitlejad, Liivi sõja ajal Ivan Julma koerakoonlastele vastu astunud talurahvasalgad ning loomulikult vabadussõjalased, soomepoisid, saksa vormis sõdinud eesti mehed ja metsavennad. Kõik nad väärivad mäletamist, mälestamist ja austust. Lisada võiks veel ka meie rahvuse vaimuhiiglased, need, kes on eestluse ideele sisu ja pidepunkti andnud, kes on vabadusiha õhutanud ja julgustanud.
Mõni leiab kindlasti, et tegu on provokatiivse käitumisega, millega asjatult siinseid venelasi ärritatakse. Mina leian aga, et meil puudub põhjus, kohustus või vajadus oma vabaduse teemal vestelda meie igipõliste vallutajatega. Ammugi pole meil vaja nende tunnetega arvestada, kui me tahame tähistada oma vabadust neist ja nende eellastest.
Kui me ei söanda Tõnismäele paigutada Eesti vabadussammast, siis oli pronksmehe minemavedamine sealt mõttetu, tema teisaldamine Pyrrhose võit. Nii et peetagu mind pealegi fallotsentristlikuks sõjaõhutajaks, minu meelest on meil vabadussammast vaja ja sellele pole paremat kohta kui Tõnismägi.
