Martin Helme: Säästke meid krokodillipisaraist
Alustame sellest, et poliitikute asi pole rahvale moraali lugeda. Poliitik on oma olemuselt rahva teener. Teener ei loe isandale sõnu peale, ei nääguta isanda kallal, ei ülbitse ega ironiseeri. Mille muuna kui ülbitsemisena saab võtta Ansipi plärtsumist, et „kõige suurem probleemide allikas on rooliratta ja juhiistme seljatoe vahel“. Tõesti või? Ma arvasin siiani, et autod sõidavad meil ilma juhtideta ja sellest need laibakuhilad. Kui poliitikud tahavad, et rahvas käituks ühes või teises küsimuses paremini, siis saavad nad teed näidata ainult ja üksnes isikliku eeskujuga. Millist eeskuju saab liikluse puhul näidata valitsus, kelle üks liige ise hiljuti rooli magama jäi ja kraavi sõitis? Pole just eriline majakas liiklustormis.
Teine probleem on selles, et ministrid loevad epistlit korralikele inimestele. Korralikud inimesed sõidavad enam-vähem viisakalt sõltumata sellest, kas neid kontrollitakse või mitte. Ja hoolimata kaosest liikluses on neid tegelikult enamuses. Need aga, kes teisi tapavad näpu viibutamise peale ennast juba muutma ei hakka. Punasega kirjutatu märkus päevikus on alati hirmutanud viielisi koolitüdrukuid, kahemehi pole see aga kunagi kõigutanud. On ülimalt ebaõiglane hurjutada neid kümneid tuhandeid ausaid juhte, kes hoolimata sellest, et riik neile turvalist teed ei taga, oma sõidud sellegipoolest reegleid täites ära teevad. Joodikutest ja kihutajatest lähevad valitsuse manitsused lihtsalt mööda. Taoline olukord sunnib viisakaid juhte aina rohkem endalt küsima: „miks mina pean olema see loll, kes kõiki reegleid täidab?“
Ansip ja Laanet nõuavad, et inimesed muudaks oma suhtumist liikluses. Nõus. Aga kuidas see käib? Nagu ministrid isegi tunnistasid, see ei käi nii, et valitsuse liikmed teatavad: nüüd tuleb suhtumist muuta ja homme ongi meil uus ja parem liikluskultuur. Suhtumist muudab ikkagi inimeste isiklik kogemus. Valitsusjuht loetles hulga numbreid, kui palju on politsei tabanud purjus juhte, kiiruse ületajaid, lubadeta juhte. See kõik pidi kinnitama, et politsei on meil olemas ja teeb usinat tööd. Tunnen ise mitut politseiniku ja tean väga hästi, et nad on olemas ning teevad tööd. Aga tean ka seda, et kui ma suve jooksul uhasin Eesti teid piirist piirini küll suuremate ja väiksemate linnade vahel, siis ei õnnestunud mul reeglina näha politsei autot mujal, kui suurtes linnades. Surmasõidud toimuvad meil aga ju teadagi maanteel. Ja inimesed teavad seda. Maanteedel valitseb džungliseadus.
Inimloomus dikteerib, et täidetakse ainult neid reegleid, mis on kas otseselt isiklikult kasulikud või mille rikkumine toob suure tõenäosusega kaasa karistuse. Valitsuse liikmete näägutamine ei lähe karistusena arvesse, muide. Kaudne kasu ei lähe ka arvesse, muide. Kui valida on kiiruse ületamisest võidetav aeg ja lubatud kiirusega sõitmisest saadav turvalisus, siis üks kasu on vahetu, teine kasu aga väga abstraktne. Ning vastupidi — aeglase sõidu puhul on aja kaotus tuntav, samas ei kardeta, et kiiruse ületamisega kaasneks mingit kaotust. Trahvi saamise võimalus on tilluke ja liiklusõnnetuse kartus veel väiksem. Teate küll, „minuga seda ei juhtu“.
Seega, kui valitsus tahab muuta suhtumist, siis peab ta võrrandisse tagasi panema vahetu kahju juhile. See teadagi on politseipatrull, mis su kinni peab ning trahvi teeb ja kõigele lisaks kiiruse ületamisest saadava ajavõidu oma asjatamisega nullistab. Suhtumise muutumine hakkab ikkagi toimuma ainult siis, kui inimestel juurdub teadmine, et liikluseeskirjade rikkumine toob rohkem kui tõenäoliselt kaasa karistuse.
Muidugi, päris paadunud sigasid ei heiduta ka karistuse hirm. Joodikute vastu tuleb võidelda teiste võtetega. Kuigi meie põhiseadus ei luba autosid konfiskeerida, peaks olema võimalik autode arest. Lubade ära korjamine pooleks aastaks ei paista efekti andvat, äkki annab autode ära korjamine selle asemel? Kindlasti aitaks seegi, kui kohalik omavalitsus saaks ametisse volitada kohalikud liiklusjärelvalvajad, kelle ülesandeks oleks omavalitsuse piires liiklust valvata ja kel oleks ka õigus karistada. Küllap iga vald ja linn juba teab, kus tema territooriumil olukord kõige hullem. Paraku ei ole oma võimu kiivalt kõhu alla kahmivad ametimehed ja poliitikud millestki taolisest kuidagi huvitatud. Koerteomanike kimbutamise asemel võiks munitsipaalpolitsei või ühiskondlikud võmmid või nimetage neid, kuidas tahate, saata mõrtsukjuhte jahtima.
Paneb vaid hämmingus pead vangutama, kui Laanet kivistunud näoga teatab, et tema valitsemisalas on riik käpad püsti tõstnud ja kuigi „midagi saab ju teha“ karistusmeetmetega, põhiliselt on nüüd liikluskultuur sõitjate enda asi. Laanet, kelle ministrikarjääri märksõnadeks on inimeste laiali jooksmine tuletõrjest, politseist ja piirivalvest ei tule selle peale, et kui tema enam mitte midagi teha ei suuda, siis on probleem laua ja tugitooli vahel, mitte ei ole tarvis hakata oma suutmatuse tagajärgedes kõiki teisi süüdistama.
„Me kõik peame tegema järeldusi,“ teatas Laanet musta statistikat kommenteerides. Ära sa märgi, härra siseminister. Kuidas oleks poliitilise harakiriga liiklusturvalisust tagama pidavale ministrile?
