Mõelge ise. Peaminister räägib avalikult ja muuseas omavalitsusjuhtidele „katuse pakkumisest“. Parteid kaklevad maavanemate ja vallajuhtide pärast nagu varesed kevadel pesa pärast. Omavalitsusjuhid omalt poolt vahetavad parteisid või loobuvad oma erakonnatusest nagu litsid laadapäeval, sealjuures täiesti avameelselt tunnistades, et teevad seda raha eest või surve tagajärjel. Röövlibandeliku käitumise tipphetk saabus aga siis, kui pealikud teatasid, et rahvaliidu ja keskerakonna „rahvasaadikud“ ei tohi, justnimelt ei tohi, esmaspäeval parlamendis hääletada.

Kas on vaja veel ilmekamaid põhjendusi, miks Eestis peaks presidenti valima rahvas, mitte poliitikud?!

Samas, opositsiooni poolt tulev hädakisa keski ja villukate käitumise üle on haigutama ajavalt ebasiiras. Tasub meenutada, et reformarid ise jätsid eelmisel korral parlamendis samuti presidendivalimistel osalemata, leides, et nende võimalused valimiskogus on paremad. Kogu see jutt põhiseaduse mõttest ei kõla ühegi opositsionääri suust lihtsalt veenvalt. Selleks on nad põhiseaduse mõtet aastate jooksul ise lihtsalt liiga palju kordi väänanud. Me kõik teame, et kui nad saaks, käituks nad ise sama kaabaklikult.

Siiski, keelata oma fraktsiooni liikmetel isegi valimissedeleid välja võtta on täiesti uus sügavus, kuhu langeda. Õigupoolest polekski asi nii hull — fraktsioonid annavad oma liikmetele iga päev tööjuhiseid ning saadikud ei ole meil teatavasti seotud mitte oma piirkonna mandaadiga vaid saanud valituks partei nimekirjas — kui põhjuseks ei oleks lihtne röövlibande hirm, et mõni liige võib hea raha eest poolt vahetada. Nagu reformierakondlased nüüd vast juba suuremale hulgale rahvale selgeks on suutnud õpetada — kui nõudlust ei oleks, poleks ka pakkumist ning vastupidi. Kui keskerakonna juhtkond kardab, et mõni nende liige võib üle hüpata ja salajasel hääletusel ühele paberilipakale tehtud linnukese eest mitmekordseks miljonäriks saada, siis järelikult on olemas need, kes seda soodsat tehingut pakuvad. Niisiis, jällegi, peaministri hädakisa on üsna kahepalgeline. Enne loengu pidamist vastastele demokraatia põhimõtete ja põhiseaduse vaimu üle, peaks nad ise igaks juhuks kontrollima, kas taolised pakkumised nende vaimude ja põhimõtetega ikka sobituvad.

Mina muidugi soovitaks prostituutidel hinna võimalikult kõrgeks ajada ja pakkumine sellegipoolest vastu võtta. Keskerakondlase või rahvaliitlase puhul ei saa ju tekkida tõrget seoses põhimõtete reetmisega, olematut ei saa ju hüljata. Poliitilist laibastumist pole ka vaja karta. Mõnesaja häälega Savisaare-pere najal Riigikokku saanud tüübid ei ole ka praegu poliitilises mõttes kuigi elava olemisega. Pealegi võib ju lisaks rahale pakkujatelt välja pressida kena koha mõne teise partei nimekirjas.

Muidugi, peljata võib ju, et seltskond sportlikke noormehi tuleb poksiklubi omanikule sümpaatse partei nimel asju klaarima. Maffial maffia seadused. Aga samas jälle, mõne miljoni krooni eest poolt vahetanud poliitik on liiga tuntud, et teda tegelikult väga pigistada saaks. Eks turvalisuse küsimuse võib ju ka paketi sisse lülitada. Kõik on kauplemise küsimus.

Riigikogule sarnane kauplemine toimub veelgi agaramalt üle terve Eesti. Inimesi meelitatakse, keelitatakse, ähvardatakse ja ostetakse. Ja jällegi — kuna eelmiste valimiste ajal tegid tollase kolmikliidu parteid ise täpselt sama asja, siis ei saa nende praegust kiunumist võtta kuigi tõsiselt. Tegu on sedasorti kiunumisega, nagu pokkerimängus, kus kõik usinalt sohki teevad, kaotaja hakkab aga teisi nördinult petmises süüdistama. See on lihtsalt piinlik ja kohatu.

Kõik see muidugi ei tee kogu mainitud räpast ja ebaseaduslikku protsessi kuidagi kaitstavaks. Poliitikud sigatsevad alati täpselt niipalju kui saavad. Hästi käituvad nad ainult kahel põhjusel: avalikkuse surve (populaarsusprotsendid) ning kohtuvõimu sõltumatus (vanglaaastad). Paraku, meil Eestis ei anna kumbki neist põhjustest mõõtu välja. Avalikkus on suures osas lihtsalt käega löönud, pidades poliitikat nii jälgiks ja piinlikuks asjaks, et ei taha isegi enam mitte jälgidagi. See sobib mudameistritele suurepäraselt, sest siis ei topigi keegi oma nina nende tegemistesse. Tegu on võit-võit olukorraga — mida rohkem sigatsed, seda rohkem saad, samal ajal, rahva huvi sinu tegevuse köögipoole vastu aina kahaneb ja keegi ei küsi sigaduste kohta.

On kujunenud uueks trendiütluseks, et „juriidiliselt on kõik korras“. Tegelikult ei ole. Lihtsalt keegi ei karista. Vanasti öeldi, et kui leidub inimene, küll leidub paragrahv. Paraku need, kes selle paragrahvi leidma peaks, on samuti osa röövlibandest. Politsei ja prokuratuur alluvad meil ju täitevvõimule. Naiivikutele võib ju seletada, et nad on oma töös sõltumatud, aga praktikas see nii ei ole. Täpselt sama moodi ei ole praktikas sõltumatud kohtud. Kohtud alluvad lõppkokkuvõttes samuti täitevvõimule. Kui saadikule või omavalitsusjuhile hääle andmise eest raha pakkumine pole korruptsioon, siis pole korruptsiooni olemas, öelgu seadused, mis tahavad. Seadused, mis muide on kirjutatud sellesama röövlibande poolt, kes nüüd omavalitsustele katust pakub.

Asja parandaks oluliselt see, kui meil Eesti saaks samuti nagu Ameerikas valida nii prokuröre kui kohtunikke tähtajaliselt ametisse. Rahvale alluvad õigusmõistjad näitaks tõenäoliselt usinemalt üles huvi paragrahvi leidmisel. Lõppude-lõpuks, hullemaks ikka enam minna ei saa, eks?

Ning lõpetuseks, poliitnarkaritele, kes viitsisid artikli lõpuni lugeda, kompuks üks ennustus. Ennustan, et ka valimiskogus jookseb asi ummikusse ning ei Rüütlit ega ühtegi teist kandidaati ei suudeta valida. Seejärel tuleb erakorraline voor Riigikogus, kus loomulikult toimub uus läbi kukkumine. Selleks ajaks, kui valimised jõuavad teist korda tagasi põllule veereda, on röövlibande omavahel nii nugade peal, et kõik võib juhtuda. Kinnitage turvavööd.