Martin Helme: Pätid jäägu erikooli
Siiski, aususe huvides tuleb öelda, et kuigi plaani töötas välja justiitsministeerium, aitasid jaburat kava kokku panna teised Eesti kõige saamatumad ja läbikõrbenud ministrid — haridusminister Mailis Reps, siseminister Kalle Laanet ja sotsiaalminister Jaak Aab.
Valitsuse kava paneb õhku ahmima. Kogu noorte kuritegevuse piiramine lähtub hipilikust plaanist pätti tegevaid noori põhimõtteliselt mitte karistada. Langi sõnul on “põhimõtteliselt väga vale”, kui pätti teinud noorte puhul hakkab prokurör kohe kedagi süüdistama. Seega pole midagi imestada, et probleemsete laste puhulgi ei peeta vajalikuks midagi ette võtta, ja lükatakse huligaanid normaalsete õpilaste, nende vanemate ja tavakoolide õpetajate kaela.
Või nagu Lang valitsuse pressikonverentsil ainult talle omases stiilis ilkuvalt seletas: “Igasugused Puiatud ja Kaagvered, mida siin on peetud, ei peaks tegelikult üldse olemas olema. Probleemsete laste kasvatamiseks ei pea asutama Makarenko kolooniaid.” Seltsimehed teavad, millest räägivad. Mina näiteks pean sellest lausest aru saamiseks appi võtma suure nõukogude entsüklopeedia.
Aga mida siis teha nende lastega, kes keelduvad koolis õppimast, segavad õppida tahtvaid õpilasi ja tööd teha üritavaid õpetajaid, ei hooli karvavõrdki ei hinnetest ega käskkirjadest — ega üldse mingitest reeglitest? Väga lihtne, Lang, Reps ja co teavad täpselt, mida teha. “Probleemsed lapsed lähevad väikestesse koolidesse, kus nad sulanduvad keskkonda, ja neist saavad täisväärtuslikud inimesed,” selgitas Lang õhinal. Tundub, et ministrid elavad Alice´i imedemaal, ehkki palka saavad ikka siin Eestis. Probleemsete laste külvamist normaalsetesse koolidesse nimetab Lang “asjade liikumiseks õiges suunas”. Aga ainult Alice imedemaal, mitte aga keegi Eestis saab jagada Langi usku, et “loodetavasti läheb asi paremaks”.
Igaüks, kes on teinud õpetajatööd, teab suurepäraselt, et üks-kaks ulakat või süüdimatut last suudavad õppetöö täielikult halvata.
Haridusministeeriumi praegune doktriin näeb ette, et kõik, mis toimub klassiruumis, on aineõpetaja mure. Laps tuleb “didaktiliselt õppetöösse haarata”. Aine tuleb talle põnevaks ja haaravaks teha. Mida see praktikas tähendab, on teada — sel ajal, kui õpetaja viskab hundiratast, et üksikuid sigatsevaid õpilasi vaos hoida ja tunnis mingitki korda tagada, jäävad ülejäänud lapsed lihtsalt ripakile. Eriti nutuseks teeb olukorra see, et “probleemsetel lastel” pole tavaliselt sooja ega külma sellest, mis hindeid nad saavad, kuidas nende käitumist hinnatakse või mis neist üldse saab. Seega ei mõika tavaliselt nende puhul ka hinnetega distsiplineerimine.
Saates erikoolid laiali ja lükates pätid laiali “väikestesse koolidesse” (mis, ma oletan, tähendab maakoole) ei juhtu sugugi see, et pättidest saavad “normaalsed täisväärtuslikud inimesed”. Juhtub vastupidi — pätid rikuvad normaalsete inimeste õpivõimalused ära. Nad viivad alla tunnidistsipliini, nullivad ära õpetaja töö, takistavad teistel õppimist ning tekitavad kaasõpilaste hulgas hirmu ja ängi. Nad võtavad normaalsetelt inimestelt ära võimaluse saada head haridust.
Haridus on suur võrdsustaja. Hea haridus võimaldab halva sotsiaalse taustaga inimestel end üles töötada ja ühiskonnaredelil tõusta. Hea haridus on parim rohi vaesuse vastu. Rumalus ja oskamatus pole paratamatud, kaasa sündinud nähtused, mis takistavad inimesel end teostamast — rumaluse ja oskamatuse vastu aitab haridus. Hea hariduse pakkumine on parim rohi sotsiaalse ebavõrdsuse ja tõrjutuse vastu. Vasakpoolsetele loomulikult meeldib tunduvalt rohkem rikkuse ümberjagamine, sest hea haridus eeldab ka õppuripoolset pingutust — teatavasti pole teiselt inimeselt võimalik tema teadmisi — erinevalt rahast — vägisi ära võtta.
Paraku on teadmiste ja oskuste omandamine raske, pikk ja tüütu töö. Ning paraku liigub Eesti nagu ülejäänud Euroopagi jõudsalt päris hariduse andmise juurest pseudohariduse andmise poole. Selle asemel, et põhirõhku panna laste õpetamisele, pakub riik lapsehoiuteenust, et vanemad saaks tööl käia ning üleval pidada ebaefektiivset ja aina kasvavat (haridus)ametnikkonda. Varjamaks pidevat haridustaseme langust, tehakse üha rohkem juurde aruandeid, mõõdupuid, reegleid ja igat sorti potjomkinlust. Küll on põhimureks liiga rasked koolikotid, küll jälle liiga palju kodutöid, küll liiga keerulised testid või igavad tunnid. Käib aktiivne tegevuse teesklemine, mis ei suuda ometi varjata asjaolu, et noored ei saa seda ettevalmistust, mis neil vaja oleks, olemaks Eestis või mujal maailmas oma teadmiste ja oskustega edukad.
Väidetavalt kukub Eestis igal aastal põhikoolist välja umbes tuhat õpilast, kes jäävadki hariduse mõttes kaotatud inimesteks. Selle asemel, et viimaseid erikoole kaotada, peaks valitsus neid juurde looma. Keegi ei ütle, et need koolid peavad olema hiigelsuured. Ka erikoolid võivad olla väikesed, spetsialiseerunud eri probleemidele ja saanud endale eriväljaõppega ning kõrgemalt tasustatud pedagoogid.
Ent tavakoolidel peab olema võimalus õppetööd häirivad ning õpetajaid ja õpilasi ahistavad pätid oma kraest ära saata. Samas on loomulik, et ka pätile tuleb midagi selgeks õpetada, andmaks talle kas või teoreetilise võimalus varastamise asemel millegi ausaga elatist teenida. Siis on tõesti võib-olla lootust, et asi läheb paremaks. Seni, kuni pätid lükatakse oma tulevikust hoolivate laste teele ja oma tööd teha tahtvate õpetajate kaela, saavad asjad minna ainult halvemaks.
