Martin Helme: Nõukakommu ja eurosots
Öelge nüüd, et neid protsente pole mõjutanud reklaam? Ah, mis reklaam, parem kui reklaam — uudised! Uudised, mille ketramise eesmärk on vaid üks — luua ühele presidendikandidaadile piisavalt suur „rahva toetus“, et seda siis poliitilises malemängus argumendina kasutada ning valijameestele „õigesti“ hääletamiseks survet avaldada. Mingit muud mõtet populaarsuspunktidel Eestis ju pole. Ükskõik kui ilgeks suudavad poliitikud omavahelises soolikatelaskmises presidendivalimised muuta, ühes küsimuses on kõik alati vankumatult ühte meelt — nad teevad seda paremini, kui loll rahvas suudaks. Milles poliitikutel on muidugi õigus —rahvas ei suudaks presidendivalimisi iial nii piinlikuks muuta kui poliitikud. See tüütuseni korratud jutt, et rahvavalimiste puhul muutuks protsess laadapalaganiks, nagu Ilvese parteikaaslane Eiki Nestor väsimatult manitseb, on praeguse kampaania taustal kuidagi õõnes ja paneb õlgu kehitama.
Üks keskne idee, mille poliitmängurid meediale ette söötsid ja mille paljud ajakirjanikud muidugi rõõmuga alla neelasid, oli kujutlus, et seekordsete presidendivalimiste näol on meil tegemist heade ja halbade vahelise epohhiloova heitlusega. Valged ja mustad, Euroopa ja SRÜ, tulevik ja minevik, sädelev intelligendist eurounistus ja seniilne vana kommu. Oh, seda läilat ja võltsi valikut võiks pikalt kirjeldada, sõnum on üks: kui valitakse Rüütel, siis kukub taevas alla, seega, ükskõik, mis puudused on ka tema vastaskandidaadil, ikka on ta ainus mõeldav pääsetee.
Ent see on küüniliselt ja ülimalt läbipaistvalt võlts valik. Mõlemad praegused presidendikandidaadid on marionetid või — tänapäevasemat žargooni kasutades— tankistid.
Rüütli selja taga olevad jõud on selles mõttes tömbimad, et usuvad end suutvat kõike ära teha rahaga. Võib-olla just selle pärast on nende etteheited Ilvesele olnud nii märgist mööda ja hambutud? Räägitakse midagi tema vanaemast, plädisetakse midagi tema seotusest Ameerika luurega. Keda huvitab? Ameeriklased olid külma sõja ajal head, good guy´s, tänapäeval on nad meie sõjalised liitlased. Ainult keskerakondlane võib häid suhteid ameeriklastega pidada hirmsaks surmapatuks, suutes samas süüdimatult ratsionaliseerida ära koostöö punaterrorit läbi viinud organitega.
Ilvese muudab presidenditooli jaoks kõlbmatuks midagi hoopis muud. Tema oli elektrijaamade mahaärimise maaletooja. Tema oli see, kes tõstis ikka ja jälle retoorilise küsimuse, miks peaks NATO meid võtma, kui me oma strateegilisi ettevõtteid võileivahinna eest maha ei müü. Ilves on ka see mees, kes kümne aasta eest välisministriks saades tegi ennastsalgavat lobitööd Toompeal, veenmaks parlamenti vastu tulema OSCE nõuetele lõdvendada siinsetele venelastele esitatavaid keele- ja kodakondsustingimusi.
Ilvese selgroogu välismaailmaga suhtlemisel iseloomustab muidugi ka tema üheselt kapitulantlik juhtnöör euroläbirääkijatele: kõigega nõus olla, meie ei kauple, peaasi, et liitu saaks. Ilves sai oma juhtnööri tulemusel europarlamenti hiigelpalgale, rahvas sai suhkrutrahvi ja lugematu hulga absurdseid euroeeskirju. Oma kõrgel kohal europarlamendis pole ta millegi erilisega küll silma paistnud, kuid ma jätaks kasutamata oma ceterum censeo momendi, kui ei meenutaks, et ta hääletas koos teiste sotsialistidega resolutsiooni poolt, mis mõistis hukka homofoobia Ida-Euroopas ja soovitas võtta eeskuju riikidest, kus on samasooliste abielud legaliseeritud.
Siiski, vajadusel suudab eurosots ka hambaid näidata. Lähtudes tarkusest, et kui koera lööd, siis vali ikka väike, põlastab Ilves litakaid-lätakaid. Ilvese üleolek Läti ja Leedu suhtes oli sedavõrd suur, et ta meie saatusekaaslaste ja naabrite kohta varjamatult väljendit „jugobalt“ kasutas. Muidugi, meie, mitte tema saatusekaaslased, sest väliseestlasena ei ole ta kunagi pidanud teadma, mida tähendab KGB poolt vaibalekutsumine või soe soovitus koos ülejäänud kollektiiviga komsomoli või parteisse astuda.
Ärge nüüd must valesti aru saage, ma ei taha kõige sellega kuidagi öelda, et Rüütel on parem valik. Lihtsalt tema puudused seniilse kommunistina, kes zombiena Kremli võluflööti mängivate niiditõmbajate käsul marsib, on avalikkuses tunduvalt põhjalikumat käsitlust leidnud.
Mis viib meid tagasi võltsvaliku juurde. Kui Rüütel on venemeelsete korruptantide ettur, siis Ilves on Brüsseli marionett. Pole juhus, et kümme päeva enne valimisi võtavad tema kaitseks sõna nii eurovolinik Siim Kallas (kes oma ametivande kohaselt Eesti sisepoliitikasse sekkuda ei tohiks) kui eurokohtunik Rait Maruste. Taolise kaliibriga mehed ei tee avaldusi selleks, et südamelt ära rääkida. Eesti riigi ja rahva huve ei saa, suuda ega oskagi kumbki kandidaat kaitsta.
Õnneks on olemas kolmas valik. Valijamehed saavad mõlemad tankistid pilbasteks lasta ning Estonias mõlema poolt hääletamata jätta. Võita on sellest kõigil, peale praeguste kandidaatide ja nende niiditõmbajate. Kui presidendivalimised ka valijameeste kogus tulemusi ei anna, siis on parlament sunnitud asuma otsima tõelist kompromisskandidaati. Kedagi, kes tõepoolest oleks päevapoliitikaväline ega oleks liiga suurele osale rahvast vastuvõetamatu. Isegi kui parlament ei suuda taas leida kompromisskandidaati, vaevalt söandavad poliitikud juba korra auklikuks lastud kandidaate valijameestele uuesti esitada. Seega suurendavad valijamehed Ilvese ja Rüütli kandidatuure läbi kukutades ka enda kaalukust uue presidendi valimistel, nad ei pea olema lihtsalt statisti rollis.
Niisiis, valijamehed, tehke meile kõigile teene ja lükake võltsvalik tagasi. Nõudke paremat. Meile kõigile.
