Märt Väljataga: Parempoolsed ei ole lollid, ei ole...
Minu Sirbis ilmunud referatiivne ülevaade sotsiaaldemokraatia ja heaoluriigi praegusest seisust pani purskama Lauri Vahtre tindivulkaani. Püüdsin kirjeldada mõningaid levinud seisukohti enda omi tagaplaanile jättes. Paistab, et oleksin pidanud siiski kirjutama mõnevõrra selgemalt. Vahtre süüdistab mind näiteks niisuguses vasakelitarismis - ühiskonna jagamises haritud vasakpoolseteks ja harimata parempoolseteks - mida ma enda meelest tahtsin justkui kritiseerida.
Kirjutasin: “Parempopulismi kõrval on siin-seal märgata ka kummalisi vasakelitaarsuse või vasakpoolse patroneerimise ilminguid. Sotsiaaldemokraatide hulgas ei anna ju enam tooni töölised ja ametiühingutegelased, vaid haritlased ja professorid. Ja kui inimene tänavalt eelistab järjekindlalt pigem parempopuliste, siis võtabki maad tunne, et klassivastuolud on asendunud vastuoludega haritute ja harimatute, tarkade ja lollide vahel.” Ühesõnaga nentisin üht tendentsi, mitte ei kiitnud seda takka.
Samuti heitsin ma enda meelest sotsialistidele ette seda, et nad ei pööra piisavalt tähelepanu valijaskonna kultuurilistele hirmudele ja keskenduvad endisviisi peamiselt jõukuse ümberjaotamise probleemidele. Enda meelest ei kasuta ma ka sõna “populism”, olgu eesliitega parem- või vasak-, sõimusõnana. Mõlema populismi ühisnimetaja on vastandumine juurdunud parteidele, kinnistunud poliitikaajamise tavadele ja eliidile. Ka ei andnud ma otsest hinnangut sotsialistist riigipankuri Thilo Sarrazini Saksamaal laineid löönud kriitikale assimileerumissoovita immigrantide aadressil, vaid püüdsin kõigest tutvustada üht poleemikat.
Niisiis näib, et Lauri Vahtre pureb siin lihtsalt sõnumitooja kätt.
Tahaksin vaidlustada veel mõnda Lauri Vahtre pika ja emotsionaalse vastukirjutise väidet. Vahtre arvab, et sotsialismi kandepinnaks on alati olnud haritlaskond. Sellega ta alahindab küll kõvasti ametiühingute rolli. 20. sajandi vältel on sotsiaaldemokraatidel läinud hästi siis, kui nad on saanud toetuda tugevatele ametiühingutele, st siis ka töölisklassile.
Ka mina ei igatse vägivaldseid ühiskondlikke pööranguid. Kuid erinevalt Vahtrest arvan ma, et sõjaväest ja politseist parem vahend nende vältimiseks oleks see, kui ebavõrdsusel ei lasta liiga suureks paisuda. Ebavõrdsust saab mitmesuguste indeksitega mõõta ning selle suurenemine arenenud maailmas 1970ndate keskpaigast alates on tõepoolest fakt. Enamasti tähendab see seda, et rikkad on muutunud rikkamaks, aga vaesed on jäänud samas vaesteks, kui nad olid 30 aastat tagasi. Näiteks direktorite ja tööliste palgavahe on järjest paisunud.
Viitasin ka ühele hiljutisele uurimusele, mille seisukohti kahjuks ei saa siin pikemalt lahti kirjutada: Richard Wilkinson ja Kate Picketti hiljutisele raamatule „Hingetasand — miks võrdsematel ühiskondadel läheb peaaegu alati paremini” („The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better” , 2009). Nüüd saime siis teada, et Lauri Vahtre süvenevas ebavõrdsuses probleemi ei näe.
Lepituseks kordaksin niisiis veel, et ka mina ei arva, nagu oleks sotsialism targemate ja haritumate ideoloogia. Vabandust, kui see niimoodi välja paistis. Vasak- ja parempoolsete erinevus ei seisne erinevas intellektuaalses võimekuses, vaid on rohkem moraalset laadi.
