Mart Taevere: Häbiga pooleks pildil
Tegelikult on kirjutatud ja kirjutamata seaduste järgimine ammugi kriisis. Majandus on lihtsalt järele jõudnud. Tarbimishullus – mis tänu masule näitab siiski langustrendi – ja info üleküllus uputavad. Ellu jäävad (ja liisingute maksmist jätkavad) ennekõike need, kes on pildil.
Telepurk ja tabloid sünnitavad kiirkangelasi. Kiirpuder, kiirsupp, kähkukas, internet ja saun telefonis. Kõigil on kiire. Sabaga meediatähed, keda pisukese aja möödudes enam ei ole. Unustatud. Vaja on teha ruumi uutele.
Ajakirjanikud tulistavad puusalt, tihtilugu mõtlemata sellele, mis saab ristilöödud kangelasest pärast. Tähtis on reiting ja reklaamitellijate hulk. Hoolimatus ja ükskõiksus võimutsevad: lubatakse üht, tehakse hoopis teist. Teatud tiimide puhul tuleb nende käidud radadest hoiduda, sest eelkäijate tõttu saadavad kohalikud inimesed kõik järgnevad jutuletahtjad pikalt.
Isegi kui meedia seisab õige asja eest, mõõdetakse talle võltsmoraali-puuga tagasi. Surmakutsari advokaat süüdistab meediat ühe lapse surnuks sõitnud ja teist vigastanud mehe lastele moraalsete (!) piinade tekitamises. Et mees nagu mõistetaks enne kohut süüdi. Ometi oli too mees viinasena varem korduvalt politseile vahele jäänud, nüüd on ta hingel veel ka mõrv. Kus ta isatunded varem olid? Ehk ei kasutaks advokaat niisugust kõnepruuki, kui moraal oleks vähegi kõrgemal järjel.
Urmas Ott suutis omal ajal tekitada situatsiooni, et tema kutset saatesse lausa oodati. Tõsi, vahel ka kardeti. Aga kisklust oli – kes ees, see mees. Mis sest, et saatejuht naeris vahel intervjueeritava üle. Mis sest, et tegi lolliks ja võttis sõna otseses mõttes riidest lahti. Peaasi – olla pildil! Aga Ott mängis nende mängureeglite järgi, mis oli poolte vahel kokku lepitud.
Kunagi taheti minna isegi sarimõrvar Ustimenko kambrisse otsesaadet tegema. Kes oleks seal olnud saatejuht? Väärastunud psüühikaga tapja või lipsustatud ajakirjanik? Aga sel teemal on film juba tehtud – „Sündinud tapjaks“.
Oksmaa juhtum on jälle teistpidi kaldu. Teda kui nõrgemat ja kaitsetumat kasutati lihtsalt ära. See oli nagu maaslamaja löömine. Või uppuja filmimine, selle asemel, et appi tõtata.
Internet on omamoodi kogumiskaev. Midagi päris elu ja mänguelu vahepealset. Kõige vähem kaitstud on seal lapsed. Kui „kommionu“ palub poistel või tüdrukutel saata siivutuid pilte, siis lapsed saadavad. Miks? Kas tõesti pole kodus sel teemal räägitud, arutletud, koos reitis oldud? Vist mitte, pole aega süveneda.
Praegused dokseebid „Tõehetk“ ja „Võlast vabaks“ on samuti mängud. Saadetes osalejad ju teavad, et neid kasutatakse ära. Nad põevad, neil on häbi, aga – ikkagi teevad nad seda. Miks? Poliitikute puhul on veel mõistetav, aga miks toovad oma eraelu avalikkuse ette tavalised inimesed? Kuulsusejanu? Naabrile ärategemine? Kättemaks kaasale? Igavus? Raha? Võib-olla kõik kokku. Muidugi, võlast vabaks püüdlejad ootavad abi ja kohati saavadki – kuid mis hinnaga?
Osa kunstmeedia ja meediakunsti tegijaid väidab, et tõeline kunst ongi alati provokatiivne. Ülekullatud pronkssõdur Tõnismäel ajendab küsima, kas järgmine performance toimub Vene saatkonna ees, plakatil kiri: „Siin elavad ja töötavad sead.“ Et vaadata, mis hakkab juhtuma?
Vastutustunnet, isegi mõtlemist ühel osal tegijaist lihtsalt napib. Nad mürgitavad kaevu, kust äsja jõid. Ja kunagi hiljem võib-olla vaevab neid janu just selle kaevu juures.
Meedia on alati oma kangelastega mänginud. Värnik pumbati tühjaks. Proua Ilves flirtis ajakirjandusega ja kutsus vaimud välja. Siis veel kõikvõimalikud Baari-Talised ja muud purgitegelased, kes ei taju piire või … piiritust. Ajakirjandus on nagu ühekäeline bandiit, kes võidab alati.
Kust jooksevad piirid? Kes teab. Aga praegu on kindlasti sobiv aeg piire seada. Raskel ajal loksub paljugi paika.
